Nissi vallast päris Bronislav Škaperin (37) on üks neist Eesti sõduritest, kes on käinud rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel. Neljal missioonil käinud mees kannab seetõttu tiitlit veteran, nagu 2800 Eesti naist ja meest. Täna töötab Bronislav Eesti õhuväes Ämari lennubaasis.
Bronislav tunnistab ausalt, et see veterani tiitliga harjumine võttis oma aja. Veel mitte väga kaua aega tagasi nimetati veteranideks Teise maailmasõjas osalenuid, kes nõukogude aja riigipühadel käisid ringi, tohutu ordenite ja medalite kollektsioon rinnus. Nüüd tähendab veteran midagi muud. Ka need, kes on käinud ainsamal missioonil mõnes sõjakoldes, kannavad veterani nimetust. Nemad kaitsevad meie vabadust tuhandete kilomeetrite kaugusel, täites Eesti riigi võetud kohustusi oma liitlaste ees. Selline on tänase maailma reaalsus.
Eesti suhtutakse veteranidesse ja kaitseväelastesse tänasel päeval igati aupaklikult. Aga Bronislav, kes on käinud õppustel USAs, ütleb, et sealse suhtumiseni on meil veel tükk maad minna. Ta nimetab seda „müstiliseks“ – inimeste austus sõjaväelaste vastu on tema jaoks ennenägematu. „USAs tuldi hommikusöögilaua juurde tänama, et ma sõdur olen. Ütlesin, et ma pole USA sõdur, olen eestlane, aga ikka tänati,“ meenutab Bronislav. „Kui pidasin ühes pitsabaaris sünnipäeva koos sõpradega, siis tuli välja, et kõrvallauas istuv härrasmees oli meie arve ära maksnud.“
Jaanipäevast põrgukuuma
Bronislav unistas kaitseväes töötamisest juba poisikesena. Kui ta aga 1999. aastal vahipataljoni aega teenima läks, siis oli esimene mulje hoopis ehmatav. Nii ehmatav, et Bronislav pani asjad kokku ja otsustas, et tema läheb koju tagasi. „Tuttav naaberkülast, kes minuga koos aega teenis, tuli ja ütles, et Bronislav, ära koju mine, tekitad muidu paksu pahandust,“ muigab ta nüüd.
Ja ei läinudki ta kuhugi. Teenis aja lõpuni ning kui koju pääses, läks ühel päeval Paldiskisse, kus toona asus rahuoperatsioonide keskus. Seal otsiti sõdureid teenistusse. Branislav andis paberid sisse, tegi ära füüsilised katsed ning oligi taas kaitseväes. Tänasel päeval tunneme rahuoperatsioonide keskust Scoutspataljoni nime all. Seal oli Bronislav kolm aastat, kuni tuli minna esimesele missioonile. Algul öeldi, et Kõrgõzstani tõlgiks, kuid paar nädalat enne ärasõitu teatati, et hoopis Iraaki, ja mitte tõlgiks.
Kojulennul. Seljataha on jäänud Afganistan, ees ootab Usbekistan ja Termiz. „Noorele poisile oli see olukord okei – et kui peab, ju siis peab,“ meenutab Bronislav. „Iraaki jõudes saime aru, et varustus on vale – meil olid seljas rohelised vormid, aga oleks pidanud olema kõrbevarustus.“
Bronislavi grupp oli üks esimesi, kes Eestis Iraaki läks. Kohapeal ei oodanud neid midagi ees – baas tuli nullist ise ehitada. Kliima oli kohutav – varjus näitas kraadiklaas 50 kraadi. Jaanipäeva aegu, kui Eestist lahkuti, oli siin viisteist kraadi.
„Palja käega metalli katsuda ei saanud, relvade jaoks olid kindad käes,“ räägib Bronislav. „Toidupakke soojendasime nii, et panime need autokapotile. Kui saime kätte kõrbevarustuse, siis läks kergemaks.“
Telk, kus asusid pesemisvõimalused ja WC, oli õhukindel. Kui väljas oli +50, siis seal veel rohkem. Hädal käidi tõesti vaid häda pärast. „Tagumikku ei pühitud, vaid kuivatati,“ muigab Bronislav.
Kõrbest argipäeva
Iraagis oli ta pool aastat. Sellele järgnes veel kolm missiooni – 2005, 2006 ja 2007 käis Bronislav Afganistanis.
Kui Iraagis oli mees maavägedes, ehitas laagri ja tegi konvoisid, siis Afganistanis pandi ta Kabuli rahvusvahelisele lennuväljale. Õhuväkke oli Bronislav astunud juba varem, ettepanek tehti talle Iraagis.
Ükskõik kui kuum ja ebamugav kaugel kõrbes oli, inimene harjub kõigega, ütleb ta. Palju keerulisem kui kõrbega oli harjuda eluga Eestis. „Aklimatiseerumine Eesti eluga oli raskem kui sinna minek. Eks see oligi üks põhjuseid, miks ma peale esimest missiooni läksin kolm korda veel,“ räägib Bronislav. „Seal oli elu lihtsam, ei pidanud mõtlema – sinu eest oli kõik juba ära tehtud. Süüa said kindlatel kellaaegadel; tegid tööd, mida oskasid; oli kindel graafik ja rutiin. Kui tulid Eestisse tagasi, pidid autosse kütust ostma, poest süüa tooma ja tegema, siis sõbrad, kes tahtsid välja minna.“
Neljas missioon jäi Bronislavile siiski viimaseks. Peale seda läks ta Meegomäe lahingkooli, et õppida vanemallohvitseriks. Nüüdseks on mees maandunud Ämaris, kus ta on õhuväe väljaõppekeskuses veebel. Üheks ülesandeks on õpetada välja tulevasi allohvitsere. Ja õpetamine Bronislavile meeldib, lausa nii palju, et mõttes on kunagi ise õpetajana töötada. Kunagi on ta keskkoolis riigikaitse tundi andnud, kuid tsiviilamet tõmbab. Kaitseväes on ta nüüdseks olnud juba 18 aastat, ja see elu „pole niisama istumine“, nagu Bronislav ise ütleb. Lapsepõlveunistus – teenistus kaitseväes – on nüüd teoks tehtud.
Aga kes soovib Bronislaviga ise juttu ajada või tänada teda teenistuse eest, seadku pühapäeval, 23. aprillil ehk veteranipäeval sammud Viimsisse sõjamuuseumisse, kus ta tutvustab kell 14-15 muuseumi rasketehnika angaaris ühe oma missioonikaaslasega sauna, mida kasutati Afganistanis.
