Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku (EAÕK) Tallinna püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna koguduse ülempreester, peavikaar Mattias Palli ütles metropoliit Stefanuse õnnistusel Harju Elu küsimustele vastates, et igasse inimesse on istutatud pürgimus millegi suurema ja igavikulisema järgi – meil tuleb see üles leida.
Sündisite tuntud ajaloolaste, ajaloolise demograafia uurija Heldur Palli ja rahvusliku ärkamisaja uurija Ea Janseni perekonda. Kui palju see teie eluteed mõjutanud on?
Kindlasti olen vanematelt, kes polnud usklikud, väga palju saanud. Austust süstemaatilisuse ja tõeotsimise ning töökuse suhtes. Sain hea pildi Eestist ja kultuuriloost laiemalt.
Teie abikaasa Terje Palli on üks Eesti parimaid õigeusu koorimuusika asjatundjaid, teie kiriku koorijuht, Nõmme muusikakooli kontsertmeister ja Kohila kunstide kooli klaveriõpetaja. Kuidas elutee teid kokku viis?
Eks me kirikus saimegi tuttavaks. 1989. aastast oleme koos eluteed käinud. Aga ma ei tahaks pikemalt isiklikel teemadel rääkida.
Kirik, kus me praegu viibime, on nimetatud püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna järgi. Avatud Piibli Ühing kirjutab, et Siimeon ei olnud prohvet, ometi langeb tema osaks näha sündinud Messiat. Ka Hanna kohtas Jeesust…
Siimeoni me ei kutsu prohvetiks, ta on Jumala vastuvõtja, ta võttis Jeesuse, kes oli nii Jumal kui inimene, templis oma sülle. Siimeon oli levinud semiidi nimi, see oli ka Peetruse algne nimi, alles Kristus hakkas teda Peetruseks kutsuma, mis tähendab kreeka keeles „kalju“.
Hanna kohta öeldakse, et ta oli prohvet. Vahel kirjutatakse tema nime ka a-ga. Nemad on meie kiriku kaitsepühakud, kelle auks see pühakoda on 18. sajandil püstitatud. Algselt oli see Vene mereväe kirik. Võib-olla oli admiral või kapten, kelle nimi oli Siimeon või kellel oli naine või tütar Anna nimega. Täpselt ei tea.
Lätis, Jelgavas ehk Miitavis on samanimeline katedraal. Tsaariajal oligi Riia piiskopi tiitel Riia ja Miitavi piiskop.
Kui palju on Eestis õigeusklikke?
Usklike arvu teab lõpuks ainult Issand. Inimene võib olla eri viisil pühendunud.
Mitte-eestlastest õigeusklikke on tänapäeval kindlasti rohkem, võibolla 120–150 000. Kõik pole muidugi venelased, on ka ukrainlasi, valgevenelasi, grusiine, igasugu rahvaid.
Eestlasi on rahvaloenduse andmeil – kuigi seal on tuletatud andmed – u 22 000 eestlast. Nüüd on see lugu, et me ei tea, kui paljud neist on Moskva patriarhaadis, palju EAÕK-s. Samas ei loetud seal alla 15-aastaseid, keda meie peame kiriku liikmeteks – alates ristimisest. Meie enda hinnang on u 30 000 – kõik, kes on ristitud või meie kirikuga seotud, aktiivseid on muidugi vähem. Eestlasi on u 20 000.
Meil on ka slaavikeelseid kogudusi, Vene-Ukraina kogudusi. Tihti slaavi inimene ei taha end kirja panna, aga käib kirikus ja annetab, ja nüüd on ka Ukraina pagulased. Koos mitte-eestlastega on meid kokku u 30–33 000.
Kui tähtis on õigeusu jaoks Setumaa?
Setumaa on selline ankur või teistpidi öeldes juur, tüvi meie kirikule, sest setud koos Kraasna maarahvaga, mis on eestlaste rahvakild sügavamal Pihkvamaal, on kõige kauem õigeusku olnud eestlaste osad. Nad olid muidugi erinevad Liivi- ja Eestimaa eestlastest. Me teame, et kui Jakob Hurt seal käis, siis setud ütlesid talle, et oleme ikka maarahvas, aga kummardame venevärki jumalat.
Setumaa on tänapäevani jäänud eriliseks, kuigi esimese vabariigi ajal tehti palju, et nad lõimuksid. Aga nad säilitasid valdavas osas oma usu ja identiteedi. Tänapäevani on Setumaa nagu nurgakivi meie kirikule. Seal on väga tugev pühendumus kirikule ja küllaltki aktiivne usuelu.
„Me ei pea ostuhullusele alluma, me ei pea üle jõu kinke tooma ega liiga uhkelt ehtima või liigselt sööma nendel pühadel. Ilusaid ja südamlikke jõule saab pidada ka lihtsalt.“
Teine selline eriline koht on Kihnu, aga see on tänu hilisema õigeusku siirdumise tagajärjel.
Kas teie hinnangul on eestlased usuleige rahvas? Kui usklik on keskmine eestlane?
Küsige midagi lihtsamat! Loomulikult on eri aegadel ja eri rahvastel ja eri kohtades ja eri kultuurides suuremat ja vähemat pühendumist igavikulistele ja teispoolsuse küsimustele. Selge on see, et praegu on Eestis mingit kindlat usku ja või usundit tunnistavate inimeste osakaal küllaltki väike.
Tihti võrdleme end Lääne-Euroopaga või Põhjamaadega, mis on tegelikult sama ilmalikustunud, aga seal on ametlikke kiriku liikmeid jäänud traditsiooniliselt palju. Meil nõukogude aja pärandina seda ei ole. Selles mõttes on Eesti olukord ausam – kes pole huvitatud suhtest kirikuga, kirikusse ei kuulu.
Aga igasse inimesse on istutatud pürgimus millegi suurema ja igavikulisema järgi. Ükskõik, kui usukauge, patune või kuri keegi inimene on, ei kao see pürgimus temast kunagi.
Meil on palju sellist, mida nimetatakse uusvaimsuseks, mis on tihtipeale kompott eri uskumustest, rahvausust, idamaa usunditest ja veel millestki. Seda järgivad päris paljud ja me kuuleme tihti: „Ma pole usklik, aga pöördun vahel oma mõtete ja soovidega universumi poole.“ See näitab, et on teatav religioossus, aga see ei leia lihtsalt kindlat vormi.
Samas näeme, et kirikutesse – õigeusu kirikusse isegi rohkem – on jälle tulemas rohkem noori. Võib-olla õigeusu kirik täidab rohkem inimeste vajadusi rituaalide ja müstika järgi.
Nii et eestlane on ja ei ole usuleige.
Paljud ei teagi, et Püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna kirik asub südalinnas, sadama lähedal Lootsi tänav 7. 18. sajandil ehitatud pühakoda oli algselt Vene mereväe kirik. Kas on õiget viisi, kuidas Jumala poole palvetada?
Õigeusk on pühakirjal ja kirikupärimusel põhinev küllaltki range traditsioon, nii et kui te niimoodi küsite, siis ma ütlen: jah, tuleb tulla kirikusse, palvetada kodus ja otsida ja teha head ja otsida sidet Jumalaga.
Aga laiemas mõttes võib inimese religioossus avalduda mitmetes asjades. Ja me hindame ja tunnustame ka kirikuvälist tegevust. Tihti mitteusklikud teevad väga häid tegusid, aitavad kaasinimesi, kaitsevad loodust. Kunstnikud ja kirjanikud võivad olla isegi jumalaeitajad, aga nende loomingus võib avalduda tõeline ilu ja mõttesügavus. Selles mõttes miski, mis on hea ja tõeline ja kaunis, viib alati Jumala poole ühel või teisel moel.
Kui ajad on rasked, kas siis võib öelda, et Jumal paneb meid proovile või karistab pattude eest?
Pühakirjas on prohvetid rõhutanud, et nii isiklikud ja ühiskondlikud raskused tulenevad meie pattudest. Kaudselt ja laias laastus on see õige. Aga et igale halvale teole järgneks mingi õnnetus või katsumus ja heale teole tasu – nii see pole. Head tuleb taga nõuda hea enda pärast ja Jumalat taga nõuda ka siis, kui tundub, et Jumalat ei ole näha.
Katsumused võivad teistpidi olla sellised, mis inimesi tagant tõukavad, panevad mõtlema sügavatele asjadele.
Kui kuskilt valutab, on see märk, et meil on mingi haigus või oleme oma ihuliikmetega midagi valesti teinud või liiga palju tööd teinud või vastupidi, mitte midagi teinud. Samamoodi on ka enamus meid tabavaid hädasid märgid sellest, et midagi on siin maailmas lahti.
Kas tähtsamad on ülestõusmispühad või jõulupühad?
Põhimõtteliselt on ülestõusmispüha kõige kesksem, ka vanem, seda tähistati enne kui kristlased hakkasid pidama Jeesuse sünnipäeva. Algselt peeti ülestõusmist nii aastapäevana kui ka pühapäevadel – iga pühapäev on ülestõusmispäev.
Meil on aastas 12 tähtsamat püha. Osa neist on Jumalaema, Neitsi Maarja elust, osa Kristuse elust maa peal, kuid kõik nad on seotud jõuludega, kui tähistame Jumala lihakssaamise püha – üks kolmainu Jumalast tuli ja sai inimeseks, elas ühena meist.
Ilma selleta, et Jumala poeg, keda me tunneme Jeesus Kristusena, oleks saanud inimeseks, poleks ju ka tema maapealset tegevust, tema kuulutust, tema imetegusid ega lõpuks ka tema ristisurma, ülestõusmist ja taevaminemist. Nii et kõik on kõigega seotud. Nad on üks tervik, aga võib-olla tõesti, Issanda inimeseks saamine ja ülestõusmine on kaks kõige suuremat pidepunkti.
Kuidas suhtute jõuluostlemisse ja jõuludega kaasnevasse melusse?
Jõulude sõnum on vaimulik, isegi ütleks, et ka lihalik selles mõttes, et Jumal on tulnud meie juurde lihalikul kombel. Aga samas on selge, et inimene pühitseb, tähistab sünnipäeva ja selle ümber on ilusad kombed nagu kinkide jagamine.
Kui kirikuisasid parafraseerida, siis kinke peaks jagama sõpradele, aga veel enam peaks kinke jagama vaestele või õnnetutele. Seda tehakse jõulude ajal palju usinamalt kui muul ajal. Sellest kõigest tuleneb, et on palju kingitusi ja ehteid ja piduroogi ja see areneb nagu lumepall, mida ka kaubandus ära kasutab, et inimestele üha rohkem pakkuda. Ma ei süüdista kedagi, kaupmehed peavad ka elama.
Aga igal inimesel on võimalik oma valikud teha. Me ei pea sellele ostuhullusele alluma, me ei pea üle jõu kinke tooma ega liiga uhkelt ehtima või liigselt sööma nendel pühadel. Ilusaid ja südamlikke jõule saab pidada ka lihtsalt. Üks-kaks kingitust lastele, ma ei tea, kas täiskasvanutele on väga vajagi. Laula, palveta sel päeval, aita kedagi, kes on hädas – see toob rohkem jõulurõõmu kui see, kui jooksed nädalaid poodides.
Ma ei ütle, et peaksime kuidagi külmad olema ja ainult kirikus käima. Pere ja sõpradega koos olemine on ka üks rõõmu ja tänulikkuse ja ligimesest hoolimise väljendus. Aga lihtsalt tuleb piiri pidada, et enda ja lähedaste vaimne tervis ja mõistlik olu ei kannataks.
Ingliskeelsest maailmas öeldakse „Put Christ back to Christmas“, tooge Kristus jõuludesse tagasi. See on üks pool ja teine on, et võiks katsuda mõistlikult pühi pidada.
Meie kirikus on sel ajal paast, aga siis tuleb pidu ja rõõm. Meil on 10 päeva või isegi kauem pühade aeg – enne Issanda ristimise püha 6. jaanuaril.
Millised on kiriku suurimad väljakutsed tänapäeva materiaalses maailmas?
Ühtpidi sama nagu alati, kuulutada Kristust ja tema rõõmusõnumit. Anda inimestele lootust ja valgust. Kui algul rääkisime alateadlikust igatsusest, mis igas inimeses on, siis – sellel teel teda juhatada.
Mida soovite Eesti rahvale uueks aastaks?
Kõigepealt seda, et oleks rahuaeg ja kindlustunne. Seda ka omavahel, liiga palju on kisklemist ja eri kaevikusse asumist, isegi kui ühel poolel võib olla rohkem õigust kui teisel.
Soovin, et inimesed otsiksid vastuseid igavikulistele küsimustele ja ei lööks käega, et me ei saagi seda teada või et teadus on kõik ära seletanud. Teadus on austusväärne, aga see tegeleb suuresti teiste küsimustega.
Soovin, et inimesed otsiksid seda, mis või õigemini kes on kõige taga maailmas ja kõige lähemal meie endile meie oma südames ja hinges.
