Ukrainlanna Mariia Miron elab märtsikuust alates Eestis, Harku vallas. Sõja puhkedes otsustas ta kahe tütrega kodunt lahkuda, teadmata täpselt, kuhu ta lõpuks välja jõuab.

Kus te varem elasite, Mariia?

Dnipros. Elasime normaalset, õnnelikku elu. Dnipro oli ilus suur linn Dnepri jõe mõlemal kaldal, kus elas ligi miljon inimest. Linn oli ka suur tööstus- ja kultuurikeskus. Palju seal praegu inimesi elab – ma ei tea. Nagu ka seda, mis on saanud meie kultuuriasutustest – kunstigaleriidest, muuseumidest. Või tööstusest. Sest nii kui sõda algas, hakkasid putinlased linna pommitama.

Kuidas te Eestisse sattusite?

Kui pommitamine algas, otsustasin kodunt lahkuda. Kartsin ennekõike oma kahe tütre elu pärast. Sõitsime ära rongiga. Paanika oli õudne. Rongis oli kohutavalt palju rahvast, kohtade pärast käis trügimine ja tõuklemine. Mind lükati väiksema tüdrukuga rongist välja. See võinuks meile väga saatuslikult lõppeda, aga keegi mees püüdis mu lennult kinni. Tahtsime sõita Poola ja sinna jääda – ikka kodule lähemal! – aga siis otsustasime ringi, Eesti kasuks.

Miks?

Mu ämm, mehe ema elas siin varem. Tema kutsuski. Alguses elasime Centrali hotellis koos teiste pagulastega. Sealt tulime Harku valda Merikülla, kus majutati ka pagulasi. Siis kutsus meid üks eesti pere enda juurde elama.

Elasime Murastes kolm kuud. Väga palju oli inimesi, kes meid aitasid, oleme neile väga tänulikud. Siis rentis pere, kelle juures me elasime, meile korteri Tabasallu. Kui suutsin juba tööle hakata ja teenisin raha, hakkasin ise üüri maksma.

Kellena te praegu töötate ?

Tegelen massaažiga. Samal ajal käin Tallinna massaažikoolis, tahan saada Euroopa sertifikaati.

Õpin ka eesti keelt. Nii et võimalusel palun kõigil minuga suhelda eesti keeles. Loen ka lihtsamaid tekste, võtsin ennast isegi raamatukogus lugejaks (intervjuu Mariiaga toimus vene keeles – autor).

Kellena te Ukrainas töötasite?

Ukrainas tegelesin samuti massaažiga, töötasin ettekandjana, varem ka kaupluses. Tööd jätkus.

Kas teil on sidemed lähedastega, kes jäid Ukrainasse?

Mul jäid maha isa ja vend. Nendega suhtlen, palvetan nende eest. Ka mees jõudis hiljuti Eestisse, otsib tööd. Kellega kodustest ukrainlastest suhtlen, arvavad, et see sõda nii pea veel ei lõpe.

Väga-väga palju inimesi on selle sõja tõttu kannatanud, neile on väga rasked haavad löödud. Nii füüsilised kui mentaalsed.

Juba selle pärast ei tohi see sõda ilma Ukraina võiduta lõppeda.

Mis edasi saab, kui see hirmus sõda läbi on? Kas tagasi koju, Ukrainasse?

Pole enam kodu, pole kuhugi tagasi minna. Ja lastele on siin ka hakanud meeldima. Noorem tütar käib eesti lasteaias, oskab juba päris hästi eesti keelt. Vanem tütar käib lasteaias ja kooli ettevalmistusklassis, läheb järgmisel sügisel esimesse klassi, Tabasalu uude kooli. Siin on väga ilus kool. Nii et me oleme eluga rahul – nii rahul, kui sellises olukorras saab üldse olla.

Meid on väga palju aidatud, tahan tänada kõiki neid inimesi, kes on meid sel raskel ajal toetanud. 