Vietnam oma 100 miljoni elanikuga on suur riik. Palju oma vabaduse eest ise sõdinud ja palju sõja tõttu kannatanud. Ja nüüd kannatab jälle. Sõja tõttu, mida peetakse hoopis teises kohas, Euroopas. Ja kolmandate riikide, Venemaa ja Ukraina vahel.

Endises lõunapealinnas Saigonis ehk nüüdse nimega Ho Chi Minhis poleks nagu midagi muutunud ajast, mil siinkirjutaja viimati seda Lõuna-Vietnami suurlinna külastas. See oli viis kevadet tagasi. Muutunud on ehk nimi – kui siis kõlas valdavalt nimena veel vana hea Saigon, siis nüüd kuuleb linna rohkem Ho Chi Minhiks hüütavat. See tähendab – muutunud on vietnamlaste teadvus.

See et tunnistatakse võõrast nime, pole vähendanud lõunavietnamlaste ettevõtlikkust ja töökust. Ho Chi Minh on endiselt rikkam ja atraktiivsem Hanoist, lõunavietnamlane ettevõtlikum ja töökam põhjavietnamlasest. Nii nad ise arvavad.

Koos linnaga on kindlasti kasvanud peamiste tänavasõidukite ehk motorollerite arv. Esmakordselt Vietnami sattunu, Euroopa liiklusreeglitega harjunud inimene võib liikluskaosest Ho Chi Minhi tänaval saada liiklusšoki, kohalikud ei tunnista ühtegi liiklusmärki, vöötrada ega valgusfoori tuld, aga ometi kõik toimib. Valge inimene kardab reeglina isegi sebral kõndides teed ületada.

Kui meie reisijuht oli meile korraldanud aga teisel päeval velorikša sõidu rollerite Paabelis, kus me olime rollerite keskel, oli õhtul juba märksa kindlam tänaval kõndida. Ei olnud probleeme tee ületamisega.

Mõõn Mekongi Deltas. Kaupa vedavad laevad on kuival. 

Turistide meeliskohad nagu Iseseisvuspalee, prantsuse stiilis postkontor ja jalakäijate allee Ho Chi Minhi kujust Saigoni jõeni – kõik on alles ja endised. Ainult Notre Dame, Pariisi Jumalaema kiriku väike koopia, on hetkel remondis ning sõjamuuseum endiselt propagandistlik, näidates ainult relvi, millega sõdisid USA ja Lõuna-Vietnami sõdalased. Nagu vietkongid ise sõdinuksid läkiläki ja labidatega. Aga pagoodid ja templid on imetlemiseks endiselt avatud.

Ho Chi Minhi äärelinnas kerkib aga arvukalt uusehitusi, linn kasvab. 24-korruselistes karpides maksab ruutmeetri hind kohaliku teejuhi kinnitusel 2000 USD. Seega mitte rohkem kui Tallinnas. Ka pangalaenude süsteem on jõudnud Vietnami, intressid on aga ulmelised. Samasugused, nagu meil kunagi, vabariigi algusaastatel, 12–15%.

Mekongi delta

Üks turismimagneteid Vietnamis on hiidjõe Mekongi delta. Võrreldes seda näiteks Doonau suudmealaga, ei kannata võrdluses kumbki pool. Doonau märgalal ei ole nii tihedat inimasustust, igal väikesel saarekesel elamut ei kohta. Seevastu Mekongi deltal on elu väga tihe, igal saarekesel hakkavad silma majad, suurematel ka templid ja koolid. Inimesed elavad jõe ja loodusega harmoonias.

Mui Ne oma valgete liivarandade ja päevad läbi särava päikesega on Mekaks turistidele. Siiamaani põhiliselt vene turistidele.

Olime meeldivalt üllatunud, kui puhas on jõgi. Kohalik saatja selgitas, et väikesaartel on kanalisatsioon, midagi otse jõkke ei voola, nagu see oli veel kümmekond aastat tagasi. Kahjuks nii põnevad ujuvturud, mille külastamine oli võõramaalasele omaette kogemus, on nüüdseks likvideeritud. Suured paadid, kus ujuvturgu peeti, on poolenisti uputatud. Nendes on nüüd kalakasvandused.

Ho Chi Minh oma linnas, Ho Chi Minhis, vana nimega Saigonis. 

Nii nagu meil on UNESCO suulise ja vaimse pärandi nimekirjas Kihnu kultuur, seto leelo ja Võrumaa suitsusaunakombestik, on seal UNESCO meistriteoste kirjas Mekongi delta muusika. Ka see põhineb iidsel rahvakultuuril. Meid võõrustati näiteks naispaadisõudja ja vaibakuduja lauluga. Nagu ametid, nii ka laulud. Melanhoolsed. Kui pärast paadiga sõitma läksime, laulis meiegi sõudja. Ja mitte vähem melanhoolselt kui pärislauljad.

Teed Saigonist Mekongi jõeni palistasid riisipõllud. Ja riisipõlde hauakääpad. Selleks on natuke kõrgemad kohad põllule kokku aetud, et maetu päris vees ei liguneks. „See komme on vanast ajast, mil veel kirikuraamatuisse sünde ega surmasid üles ei tähendatud. Esivanemate matmisega riisipõllule oli kõige kindlam viis tõestada, kellele see põld kuulus. Ja maal elab komme tänase päevani,“ rääkis meie kohalik reisisaatja.

Õnnetu Mui Ne

Mui Ne on väike kuurortlinn Lõuna-Hiina mere ääres. Kohalikud nii, nagu on maailma atlastele märgitud, seda merd ei nimeta. Nende jaoks on see Idameri – ikka teravate suhete pärast Hiinaga. See meri on kaua olnud vaidlusaluseks piirkonnaks. Selge, et Mui Ne oma valgete liivarandade ja päevad läbi särava päikesega on Mekaks turistidele. Siiamaani põhiliselt vene turistidele.

Rahvarohkeid päevi mäletavad venekeelsete siltidega tühjad söögikohad tänavate ääres, massaažisalongid, kus hinnad on langenud poole võrra, ostjateta tühjad kauplused. Aga ka vene keelt hästi valdavad teenindajad. Rannas, kus keskpäevast hakkab puhuma paras briis, on palju surfikoole suurte kirjadega – siin õpetatakse vene keeles. Mui Ne on olnud paljuski orienteeritud jõukamale vene turistile.

Venelasest restoranipidaja Anatoli tühja restorani ees. 

Hotelli hommikusöögilauas juhtusin kogemata kokku istuma nooremas keskeas daamiga. Tema käskivast kõneviisist kohalike teenindajatega taipasin, et tegu on vene turistiga. Nii ka oli! Daam oli pärit Kamtšatkalt. Minu pärimise peale, mis kaudu ta Vietnami lendas, kas läbi Vladivostoki või Habarovski, kõlas vastus, et läbi Moskva. Uurisin siis, kas Aeroflotil siseliinidele lennukeid ikka jätkub? Daam kehitas vaid õlgu – ikka lendavad. Oli selge, et sel teemal ta suhelda ei soovinud.

Märksa avameelsem oli Anatoli, kes juba 11 aastat tagasi esimest korda Vietnami sattus, siin ülepeakaela kohalikku kaunitari armus ja jäigi paikseks – avas Mui Nes oma restorani. Nüüd seisis ta igavleva näoga restorani ees tänaval, üritades igat möödujat kliendiks saada.

Küsimuse peale, kus siis turistid on, siia venelased ju lennata tohivad, rehmas omanik vihaselt käega: Venemaal on lennupileti hinnad kolm-neli korda tõusnud, neil pole enam raha lennata. Nii igatseb Mui Ne tagasi oma kauneid aegu. Aga on valmis ümber orienteeruma ka turistidele Euroopast.

Eesti ja Vietnam

• Pindala: 45 000 / 332 000 km2
• Elanikke: 1,3 / 100 000 miljonit
• Iive: miinusmärgiga / 0,9% aastas
• Lapsi ühe naise kohta: 1,6 / 1,79
• Keskmine vanus: 43 / 30,9 aastat
• Keskmine eluiga: 77 / 74 aastat
• SKP elaniku kohta: 38 700 / 10 600 USD
• Keskmine palk: 1800 eurot / riigi keskmine 370 eurot, suurlinnades 500 eurot
• Õllepurgi hind poes (0,33 l): 1,3 / 0,8 EUR
• Keskmine õhtusöök restoranis: 25 / 5–6 EUR

Kohalik kaunitar Mekongi deltas lõunasööki serveerimas. Fotod Ülo Russak