Aasta oli 1993. Paldiskis mürisesid veel Vene tankid – kontradmiral Olhovikovi tankistid mängisid kolonel Luksi automaaturitele närvikannelt; ülejäänud Eesti, eemal Paldiskist elas aga oma igapäevaelu. Nagu ühele vabale riigile ja vabale rahvale kohane.
Närvikannelt mängiti ka, aga teiste instrumentidega. Ees seisid uued valimised, teised vabad valimised. Ja Harjumaal käis eriti äge poliitiline kandlemäng kahes vallas, Sakus ja Nissis. Kiili tahtis lahku lüüa Saku vallast ja Kernu Nissi vallast. Seega olid mõlemal poolel „tüliõhutajateks ja lahkulööjateks“ just väiksemad tegijad, väiksemad haldusüksused.
Oli see ainult eufooria, tüüpmõttemallidega kaasajooks – Eesti sai vabaks, nüüd peavad kõik iseseisvust taotlema. Tehase jaoskond tehasest, linnaosa linnast, mõni piirkond taotlema keeleautonoomiat ja teine kultuuriautonoomiat?
„Seda eufooriat, kaasajooksmist iseseisvumise mõttestambile päriselt eitada ei saa. Kui üldine poliitiline situatsioon poleks olnud just selline nagu ta oli – Eesti oli just iseseisvunud –, siis mine tea, kas oleksime hakanud Kernuski iseseisvust taga nõudma,“ mõtiskleb Enn Karu nüüd, pea veerand sajandit hiljem.
Peale üldise eufooria peavad olema aga ka märksa kindlamad märgid, mida rahvas tajub, et ennast iseseisvaks tahta. Lihtsalt üldisest olukorrast kuuldes hääletaja käsi ei tõuse.
Nissi-Kernu teljel oli see midagi olemas, mis kohaliku rahva iseolemise poolt kutsus hääletama. Nissi vallavolikogus oli tollal 13 liiget: kümme Turbast ja Nissist, kolm Kernust. Loomulikult arutati siis rohkem Turba ja Nissi probleeme, Kernu oli rohkem kuulaja ja vaatleja osas. Samas oli Nissi valla piires siis säilinud veel suhteliselt tugev riigimajand, Haiba sovhoos ja pärastine sama nimega kolhoos, mille spetsialistid kõik üksteist hästi tundsid ja teadsid. Kolhoosi juhatuses seda iseolemise asja arutama hakatigi.
Ega siis suurt midagi omavahel jagada olnud, riik oli vaene ja vallad veel vaesemad, raha liikus ja tähtsad otsused tehti rajooni keskustes, Tallinnas. Nissi vallavalitsuses klatiti lihtsalt Turba ja Nissi omavahelisi arveid ja natuke ka Kernu asju. Kernu valla loomiseks moodustati aga töögrupp, kuhu kuulusid siis Nissi vallavanema kohusetäitja Enn Karu, jurist Andres Pitk ja veel mõned inimesed, endised sovhoosi spetsialistid.
1993. aasta sügiseks oli otsus tehtud ja rahvaküsitluski läbi viidud – Kernu jätkab iseseisvana. Tollane maavanem Anti Oidsalu oli igal juhul rahva tahte poolt. Siis tuli otsust kaitsma minna veel Toompeale, riigikogu maaelu komisjoni. Seal öeldi ajaloolised sõnad: „Rahva tahe on püha, tehke ära.“
Koos 24 aastat
Peatselt olidki valimised ja Kernu valla rahvas hääletas eraldi. Ja Kernu vald oligi sündinud. Aga nii nagu inimeste abielulahutustes, ei tasu valdu lahutades süüdlast otsida vaid ühelt poolelt. „Jagati kunagi koos õndsat armastust, tuleb jagada ka lahutusvalu. Kellele lõpptulemus kasulikumaks kujuneb, seda ei tea alguses keegi ette,“ mõtiskleb Enn Karu nüüd, 24 aastat hiljem.
Kernu vald alustas tööd 1. novembril 1993. Ja ikka samas majas, kus oli sündinud lahkulöömise otsus – Haiba ühismajandi kontoris. Uue valla piiridki langesid suures osas kokku endise sovhoosi maadega. Vallas elas 1343 inimest ja nende vajadusi rahuldama oli värske vallavanem Enn Karu juba komplekteerinud ka meeskonna – peale tema asusid veel tööle vallasekretär Tiia Pärniste, jurist Andres Pitk, pearaamatupidaja Ivar Mängli, maanõunikViktoria Karu ja sotsiaalnõunik-kassapidaja Merike Lepik. Ja pea sama meeskond, kellega alustati, on valda juhtinud 24 aastat – maanõunik on endiselt Viktoria Karu (Enn Karu abikaasa), sotsiaalnõunik Merike Lepik, valla jurist Andres Pitk.
Esimene ülesanne
Talv oli tulemas, aga raha kütte ostmiseks nappis. Esimene otsus, mille vallavalitsus vastu võttis, oli vallamajast ja rahvamajast küte välja lülitada. Et elumajad ja lasteaed kuidagi soojas hoida. Esimene talv üle elatud, hakati juba ehitamisele mõtlema. Et mingid rahad liikusid veel läbi maavalitsuse, eraldaski tollane maavanem Mait Kornet Kernu hariduselu edendamiseks pisikese summa. „See läks Ruila koolile vesitualettide väljaehitamiseks,“ muigab Enn Karu nüüd habemesse.
„Jagati kunagi koos õndsat armastust, tuleb jagada ka lahutusvalu.“
1995. aastal taheti Kernu koolile teha juurdeehitust, aga ükski pank ei andnud laenu. Maapangast küsiti vallavanemalt otse: sul varandust on? On, vastas vallavanem, isiklik maja. Paned maja panti, saad kooliehituseks laenu, oli pangahärra resoluutne.
„Mis mul üle jäi, meenutab Enn Karu. „Ehk oleksin pannudki ja üle Eesti kuulsaks saanud – vallavanem ehitab oma raha eest koolimaja. Naine astus aga vahele, ütles, et tema nii kuulsa vallavanemaga ei taha koos elada.“ Lõpuks ehitati aga juurdeehitus ikkagi valmis ja perekond Karu elab rahus edasi.
Tänased ülesanded
Mis on aga Kernu valla tänased mured, mis vallavanema pika musta habemesse halli toovad? „Kui meil alguses oli 1343 elanikku, siis nüüd ligi 2100. Meil võiks olla aga pea poole rohkem maksumaksjaid. Näiteks ainuüksi Laitses on 2946 asumit, neist ainult 300–400 elanikud omavad valda sissekirjutust, on meie maksumaksjad. Ülejäänud on tarbijad,“ räägib Karu.
Vallavanemat lohutab see, et uus vabariigi valitsus on lubanud taas omavalitsustele rahalist panust riigieelarvest. Eriti suurendada teede raha. Sest teed on ka uue valla suuremad väljakutsed
Karu projekt
Kernu vallas, aga ka teiste omavalitsusjuhtide seas kõneldakse Kernu vallast kui Enn Karu isiklikust projektist. Mida Kernu Karu ise neist juttudest arvab?
„Kas see on halb projekt olnud,“ küsib Enn Karu vastu. „Ma vähemalt ise usun, et see oli üks hea projekt, kasulik nii Nissile kui Kernule. Mõlemad omavalitsused said ennast teostada nii kuis oskasid ja suutsid, oma inimesi ja oma vajadusi arvestades. Aga,“ muutub Enn Karu korraga väga tõsisiseks „Ükski selline suur projekt, valla asutamine ja 24 aastat juhtimine ei saa olla ühe mehe projekt. Valla juhtimine on meeskonnatöö. Ja valla elanikud peavad usaldama oma juhte. Muidu pole võimalik juhtida.“
Uues suures sündivas Saue vallas Enn Karu ennast juhtrollis ei näe. „Tead,“ ütleb ta salamisi habemesse naeratades, „mul oli kunagi lapsepõlves üks unistus. Olin kuulnud, et mu vanaisa oli Valgamaal vallavanem olnud. Ja tahtsin saada ka vallavanemaks. Kas või üheks päevaks. Ja näe, mis välja tuli.“
ENN KARU OMA LEGENDAARSEST HABEMEST:
„Hakkasin esimest korda habet kasvatama 1972. aasta 1. septembril. Endale ja teistele andsin teada, et enne habet maha ei aja, kui Vietnamis sõda lõpetatakse. 1973 sõlmitigi rahu ja ma tõmbasin habeme maha
1977. aasta 1. märtsil hakkasin jälle kasvatamisega peale ja kasvatasin jutti kümme aastat. Kui oli tunda vabanemise tuuli – aga ega keegi ju ei teadnud, kuidas ajalooratas pöördub – siis kuulutasin, et kui Eesti saab iseseisvaks, siis lõikan maha. 20. augustil 1991, mil iseseisvus välja kuulutati, tõmbasingi parra maha. Käisin ilma habemeta aga ainult üks päev. 22. augustil hakkasin jälle kasvatama ja tollest ajast käin habemega. Nüüd olen öelnud, et selles elus ma enam habet maha ei aja. Vahel ainult pügan.“