Sügisesel pööripäeval, mis leiab aset igal aastal 22. või 23. septembril, on kogu Maal päev ja öö sama pikad – 12 tundi. Tänavu algab astronoomilise sügis pühapäeval, 22. septembril kell 12.44. Nädal hiljem on mihklipäev.
Sügisesest pööripäevast alates ületab öö pikkus põhjapoolkeral päeva pikkuse, lõunapoolkeral aga ületab päeva pikkus öö pikkuse ja algab kevad. Päike asub seniidis ekvaatori kohal. Põhjapoolusel lõpeb siis polaarpäev ja algab polaaröö, lõunapoolusel lõpeb polaaröö ja algab polaarpäev.
Ühtlasi tõuseb päike otse idas ja loojub otse läänes. Põhjapoolkeral tõuseb enne pööripäeva päike ja loojub põhja suunas ning pärast seda tõuseb ja loojub üha enam lõuna suunas.
Pärast pööripäeva muutub ilm tavaliselt jahedamaks ja vihmasemaks, päikest näeb harvem. Samas muutub loodus värviliseks ja lehed langevad puudelt, valminud on tera-, köögi- ja puuviljad, seened ja muud metsaannid. Öeldakse, et sääsed hakkavad juba magama jääma.
Rändlinnud kogunevad parvedesse, et alustada lendu lõunamaale. Rahvasuu ütleb, et kured lähevad – kurjad ilmad, haned lähevad – hallad taga, luiged läinud – lumi maas.
Ennustati kalasaaki ja ilma
Aastas on neli pööripäeva. Kevadine pööripäev 20. või 21. märtsil märgib kevade algust, siis ületab põhjapoolkeral päeva pikkus öö pikkuse. Suve algus on suvisel pööripäeval 20. või 21. juunil, siis hakkab põhjapoolkeral öö pikkus suurenema. Talvine pööripäev 21. või 22. detsembril on astronoomilise talve algus. Sellest alates päeva pikkus suureneb ja öö pikkus väheneb. Tänavu toimub see 21. detsembril kell 09.20.
Ajaliselt jääb sügisese pööripäeva lähedale madisepäev – 21. september. Vanemates kirjalikes allikates on sügisene madisepäev kevadise vastand ehk aeg, millal putukad ja ussid teevad talvepesa, suiguvad talveunne või lähevad maa sisse; sääsed ja kärbsed kaovad. Keelatud oli tuld põletada. Nime on see päev saanud esimese evangeeliumi autori Matteuse järgi.
Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi andmeil ainuüksi sügisesele pööripäevale eriomaseid jooni pole. Nii nagu teistelgi pööripäevadel, on ette arvatud edaspidist kalasaaki. Uskumus, et pööripäeva tuulesuund määrab edaspidiseid ilmu või jääb püsima järgmiseks veerandaastaks, ei ole kõigi pööripäevade puhul võrdselt populaarne. Sellesisuliste kirjapanekute hulgalt jääb suvise ja talvise pööripäeva pärimus mõnevõrra alla sügisese, see aga omakorda üsna märgatavalt kevadise pööripäeva pärimusele.
Sügisesest pööripäevast alates ületab öö pikkus põhjapoolkeral päeva pikkuse, lõuna-poolkeral aga ületab päeva pikkus öö pikku-se ja algab kevad.
Sügise alguse ilmaprognoosid on endasse koondanud majanduskalendris poolaastat alustav mihklipäev – 29. september. Kartusel, et lambad haigestuvad (tuleb pöörlemistõbi, mille tunnuseks on ringitammumine), välditi läänesaartel ja mõnel pool mujalgi nende pügamist või villaketrust. Mõnel pool usuti, et pööripäeval sündinud inimese elukäik pöördub tavapärasest erinevaks.
Nädal hiljem on mihklipäev
Mihklipäev oli Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasi folklore.ee andmeil pidude ja kooskäimiste aeg, sest sel päeval lõppes 19. sajandil karjatamishooaeg ja karjaste tööleping – karjalapsed said kooli minna. Ometi polnud karjast vabanemine üheselt määratud, vaid tihti püüti karjust hoida kinni esimese lumeni.
Samuti lõppesid mihklipäevaga kevadel jüripäeva ajal kaubeldud teenijate ehk suviliste lepingud.
Kõige vahetumalt on mihklipäeva kombestik seotud maaviljeluse ja karjakasvatusega. Jüripäev oli põllutööde ning väliskarjatamise algus, mihklipäev nende lõpp. Majanduskalendris jüripäevaga alanud viiekuise poolaasta lõpetajana sai mihklipäev ühtlasi viimaseks suvepäevaks („jüripäevaga algab suvi, mihklipäevaga talv“), millest sobis alustada pähe õpitud kalendri nädalateloendit: „Mihklist kuus marti, mardist kaks katri, kadrist neli jõulu.“
Tänapäeval, kui mihklipäeva kombestik on kadunud ja selle tähistamine jäänud minevikku, tuntakse seda päeva ütluse „igal oinal oma mihklipäev“ kaudu, mida lausutakse sageli siis, kui kedagi on tabanud suurem äpardus või karistus. Veel 20. sajandi alguses oli ütlusel üsna konkreetne sisu, sest mihklipäevaks tapeti lammas ja valmistati õlut. Õlut on 19. sajandil ohvriannina maale, lihakeetmisvahtu laudaseintele visatud. Sellised ohvrid pidid tagama lambaõnne tulevaseks aastaks. Üheks oluliseks ohvriloomaks on olnud veel kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele on loodetud hobuseõnne. Päeva pühitsemise olulisemaid näitajaid on olnud rikkalik toidulaud sügise andidega. Mihklipäeval valmistati kõikvõimalikke lambalihast ja -verest toite, aga ka linnulihatoite. Päevale andis ilmet mihklilaat – oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja laadanalju. Mihklilaatu peetakse tänapäevalgi. Noorem rahvas on veel teinud mihklituld ja kogunenud lõkke äärde või mõnda tallu tantsima ja pidutsema.
Päev on nime saanud peaingel Miikaeli järgi, kes oli lohetapja nagu Püha Jürigi, aga ka hingede kaaluja.
HEA TEADA
Vanarahva ennustusi
Kui sügisesel pööripäeval vihma sajab, tuleb soe talv.
Kui pööripäeval sügisel on lumi maas, tuleb paks lumi ja külm tali.
Kui sügisesel pööripäeval lumehanged aia veeres, siis tuleb hea odrasaak.
Sügisene jää, mis enne pööripäeva on, see rikub rukkiorast ja heinamaad.
Kui sügise pööripäeval tuul põhjast, siis on kaks kuud järgemööda sealt.
Kust küljest pööripäeval tuul on, sealt on ta terve sügise/talve.
Kui sügisesel pööripäeval tuul läänest on, siis on sel sügisel pikalt soe.
Kui pööripäeval tuul on süüd ja süüdvestist, siis võib head kalasaaki loota. Pööripäevadest ilmad muutuvad.
Pööripäeval vaadake, kust tuul puhub. Kui maa poolt, siis ei ole sel kevadel kalu saada, kui mere poolt, siis on head kalasaaki loota.
Kui sügisesel pööripäeval idatuul on, peab palju räimi saama.
