Tõrjetegevus käib aastast 2005, kuid täiesti putkevabaks saab lugeda üksikuid väikseid alasid või kohti, kuhu on hooned peale ehitatud. Varasema tõrje tulemused võib tühistada üksainus taim, millel on lastud viljuda või juhuslik levi kuskilt kõrvalolevatelt aladelt.
Karuputke võõrliikide vohamist soodustab viljakate, kuid kasutusest välja jäetud pindade rohkus. “Iseloomulikud kasvukohad on vanade lautade ja viljakuivatite ümbrus, silohoidlad, raudteeääred, mahajäetud aiamaad, mesilate ümbrus, poolelijäänud maaparandustöödel tekkinud mättavallid ja elektriliinide alused, metsaaladest hõredad sanglepikud, kinnisvaraarenduse segisongitud servaalad ning pikamaasõidu autode parkimiskohad,” räägib keskkonnaameti Harju-, Järva- ja Rapla regiooni looduskaitse bioloog Kalev Tihkan.
Tõrjesse võetud aladel toimub taimede hõrenemine kiiresti, kuid lõplikult need ei hävi. Keskkonnaameti looduskaitse osakonna liigikaitse peaspetsialist Madli Linderi sõnul kulub karuputke hävitamisele aastaid: “Mullas on seemnepank, mis tuleb järjekindla tõrjega lõplikult ära kurnata, kuid see võtab aastaid. Eelduseks koloonia lõplikule hävimisele on ka see, et seemnepank vahepeal uut täiendust ei saa.”
Ilu-, mee- ja silotaim
Sosnovski ja hiid-karuputk on möödunud sajandil inimese poolt Kaukaasiast Eestisse toodud ilu-, mee- ja silotaimena. Eesti loodusele tekitatavad nad kahju ja tõrjuvad omamaised liigid kooslustest välja. “Lisaks asjaolule, et karuputkemesi ei ole kuigi hea maitsega, on karuputke võõrliikide kasvatamine ja levitamine Eestis keelatud ning karistatav,” räägib Linder.
Putke tõrjet alustatakse igal aastal maikuu keskel, kui putkelehed on 20-30 cm suurused. Meetoditeks on kas herbitsiidilahusega pritsimine või väljakaevamine. “Pritsimist korratakse 2-3 nädala möödudes, et tabada vahelejäänud lehti või hiljem tärganud taimi. Sellele järgneb järelevalve juulikuu lõpuni, mis seisneb tekkida võivate õiesarikate lõikuses ja hävitamises,” seletab Tihkan ning lisab, et sellega saab siiski piirata vaid taime seemnebaasi uuenemist.
Probleemi tuum aga seisneb küsimuses, kui palju jääb veel pinnasesse järgmistel aastatel tärkavaid seemneid.
Üksikutest taimedest saavad inimesed jagu keskkonnaameti abita. “Putked või sarikad tuleb õitsemise algul maha lõigata, juured välja kaevata ning seejärel lõkkes põletada või vähemalt 60 cm sügavusele pinnasesse matta. Seda ikka pikas rõivastuses ja kindad käes,” selgitab Tihkan ja lisab, et ise võib ka putki herbitsiidiga pritsida, aga sel juhul tuleb end taimekaitsevahendi eest kaitsta.
Harju eesotsas
Kokku on Harju-, Järva ja Raplamaal tõrjes 620 hektarit putkealasid 500 eraldi asuva kolooniana – sellest 480 hektarit asuvad Harjumaal. “Harjumaa on Eestis maakondadest konkurentsitult esimene nii putkekolooniate absoluutpindala kui ka karuputkede tiheduse poolest,” sõnab Linder. “Eriti vohab taim Keila linnas ja vallas ning ka Harku vallas. Putkerikkad kohad on veel Sigula, Kosu ja Härmakosu külad Kuusalu ja Anija mail. Probleemne on taim ligi 70 hektaril ka Rae vallas,” jutustab Tihkan ning lisab, et Rae vallavalitsus on üks väheseid, kes aastaid tõrjetegevusele kaasa on aidanud.
Tulevik võiks Tihkani arvates olla heaperemehelikkuse mõiste realiseerumine maastikul: “Tõrje all olnud alade jälgimise ja järeltõrje kohustus peaks kanduma maaomanikele või valdajaile.”
Teave
Kokkupuutel karuputke taimemahlaga on soovitatav voolava veega kokkupuutunud koht puhtaks pesta ning päikesest mõnda aega hoiduda. Vajadusel, kui tekivad villid ja haavandid, tuleks pöörduda arsti või apteekri poole. Tekkivad kahjustused olenevad suuresti inimese tundlikkusest. Sageli avalduvad kahjustused alles mitme päeva möödumisel
