Hiljaaegu külastas Harju Elu toimetust vene ajakirjanik ja fotoreporter Jevgeni Gladin, kes võimude survel oli sunnitud oma ametist loobuma – väljaanne, kus ta töötas, suleti. Harju Elule kõneles ta ajakirjanikutööst oma kodumaal.
Kas Teil on Venemaal ka oma fotode või lugudega probleeme olnud – on Teid ähvardatud, Teie kallal vägivalda kasutatud?
Ei, minul isiklikult ei ole probleeme vägivallaga olnud. Küll on mul rääkida üks lugu, mis omas suurt tähtsust tervele maale, muutis ühe inimese saatust, kaudselt mõjutas presidendivalimisi.
Kõlab intrigeerivalt…
Oli aasta 2011, Venemaa presidendi valimise eelne aeg. Medvedev oli just teatanud, et ei osale enam kampaanias, kandideerib Putin. Et opositsioon oli siis tugevam kui praegu, hakkasid kired Moskva tänavail lõõmama. Töötasin ülimenuka ajalehe Moskovskije Novosti toimetuses. Loomulikult üritasime kajastada erapooletult nii putinlaste kui opositsiooni ettevõtmisi.
Ühel päeval läksin kremlimeelsete noorte miitingule mõttega rääkida aktivistidega: mida nad ootavad Putinilt, miks nad kutsuvad hääletama Putini ja Ühtse Venemaa poolt. Seal kohtusin ühe tütarlapse Svetaga, kes mulle intervjuu andis, iseendast rääkis. Ta oli pärit Ivanovo oblastist, lihtsast perekonnast. Mitte eriti haritud, professor ta just ei olnud. Rääkis oma lihtsakoelises keeles, miks ta kutsub hääletama Putini poolt. Tal oli üks ajakirjanduslik pluss – ta tegi seda ääretult ilmekalt. Panin selle videointervjuu YouTube`i üles. Kolme päevaga kogus see kolm miljonit vaatajat, diskrediteerides kremlimeelseid noori. Kõik nägid, et nad pole just kõige targemad, need kremlimeelsed.
Kuidas käitusid liberaalsed noored?
Liberaalsete kommentaarides loobiti Sveta aadressil kõvasti soppa. Samal ajal tahtsid telekanalid kasutada tema populaarsust, teda hakati kutsuma erinevatesse jutusaadetesse. Ja mind koos temaga. Mina ütlesin ära – ei pidanud võimalikuks esineda koos noore putinlasega. Tema aga käis erinevates saadetes, ka tema ema andis intervjuusid. Pool Venemaad armastas teda, teine pool vihkas. Ta sai tuntuks kui Svetat Ivanovost. (Täieliku nimega Svetlana Igorevna Kuritsyna – toim.) Kangelane oli sündinud. Mina kirjutasin lehes kolumni, kuidas sündis kangelane.
Või kuidas Teie aitasite tal sündida.
Võib ka nii öelda. Aga tegelik põhjus, miks ma sellest räägin, miks see lugu mulle nii väga hinge läks, on hoopis see, et ühel päeval üritas Sveta enesetappu – närvid ei pidanud sellele avalikkuse tähelepanule vastu või hakkas ta silmade avanedes oma tõdedes kahtlema – agiteerida Putini poolt? Ei tea! Tema jaoks lõppes siiski kõik õnnelikult. Ta päästeti ja temast sai ühes vaadatumas Vene telekanalis, NTVs, saatejuht. Kas ka vene rahva jaoks kõik hästi lõppes, kui Putin 2012. aastal taas presidendiks valiti, seda ma nii kindlalt väita ei julge.
Kõik see kõlab nagu tänapäevase tuhkatriinuloo vene versioon…
Natuke küll. Tundmatust vene tüdrukust, kes toodi Ivanovost pooleldi sundkorras bussiga Moskvasse meelt avaldama, on saanud saatejuht, avaliku elu tegelane, kes elab Moskva kesklinnas ja on abielus tuntud näitlejaga.
Miks valisite ajakirjaniku ameti? Soovist maailma muuta…
Oh ei – kõik oli palju proosalisem. Sündisin Murmanskis, tegelesin spordiga, kirjutasin jutukesi. Kuna mu vanaema oli intelligendist aktivist, kes oli aidanud ka kohaliku lehe luua, saingi 11. klassis tööle ajalehte: vanaema viis mu lihtsalt peatoimetaja juurde ja ütles – see poiss oskab kirjutada ja ei nuusuta liimi, hoolitse tema eest. Kuigi leht oli sõltumatu, läks meil hästi, teenisin korralikult. Siis lõpetasin instituudi, tutvusin inimesega, kes kutsus mind tööle Moskvasse, lehte nimega Minu Rajoon. Ka see oli sõltumatu ajaleht, mis oli alguse saanud Peterburist ja laienenud Moskvasse. Paraku Moskvas ei läinud hästi. Kuigi see leht ikka eksisteerib, on neil eksistentsi nimel tulnud loobuda paljudest oma põhimõtetest.
Mind kutsuti tööle aga suurde sõltumatusse ajalehte Moskovskije Novosti. Töötasin seal alguses korrespondendi, siis erikorrespondendina, sõitsin mööda Venemaad, kirjutasin lugusid. Sain osakonnajuhatajaks.Siis, 2014 algas sõda Ukrainas ja võimud leidsid, et meil on liiga vaba press. Suleti Moskovskije Novosti, uudisteagentuur RIA Novosti reorganiseeriti agentuuriks Russia Today, mille etteotsa määrati kremlimeelne Dmitri Kisseljov. Sõnaga – algas propagandasõja ajastu. Paljud tõde kirjutavad-rääkivad kolleegid jäid töötuks. Ka mina. Üritame küll veel midagi teha, aga Venemaal muutub see aina keerulisemaks.
Milliseid kodumaiseid telekanaleid Te ise vaatate või ajalehti loete?
Vaatan Doždi. See pole küll vabalevis, aga paljud venemaalased on nõus maksma, et ainsatki sõltumatut kanalit toetada. Loen ajalehte Vedomosti, see on praktiliselt viimane iseseisev ajaleht. Aga peamiselt jälgin sotsiaalmeediat. Palju mu endisi kolleege üritavad nüüd sotsiaalmeedias või nišikanalites midagi ette võtta.
Traditsiooniline meedia on Venemaal välja suremas – nii riiklikust survest kui majanduslikel põhjustel. Vähesed ajalehed või raadiojaamad on suutnud leida mudeli, kuidas ilma riikliku dotatsioonita hakkama saada. Riik toetab aga ainult neid, kes kirjutavad või räägivad nii „nagu vaja“.
Kas riik sotsiaalmeediat ei kontrolli?
On olnud juhuseid, kus inimesed on pandud Facebookis kirjutatu pärast peaaegu et vangi, saanud tingimisi karistuse. Midagi sõltumatut ei ole.
Kas need on olnud ajakirjanikud?
Ei, kõige tavalisemad inimesed, kes on kirjutanud Telegrammis.
Mis on Telegramm?
See on nagu Venemaa Facebook, saad kirjutada sind huvitavale inimesele, seal pole kommentaare. Kuigi Venemaal on väga palju häid ja väga professionaalsed ajakirjanikke, jääb sõltumatut ajakirjandust aina vähemaks, ajakirjanikud otsivad muid väljakutseid.
Alatihti on lugeda või kuulda olnud füüsilisest vägivallast mõne ajakirjaniku kallal, tulistamisest, lausa tapmisest.
Valdavalt toimub see Tšetšeenias. Seal puudub absoluutselt vaba ajakirjandus. Kes julgeb kritiseerida Ramzan Kadõrovit, peab saama karistatud. Arvan, et Groznõist ulatuvad niidid või Kadõrovi karistavad käed ka Venemaa suurlinnadesse. Aktiviste pekstakse, pannakse kinni, ka praegu käib Venemaal mitu kohtuprotsessi ajakirjanike vastu.
Millised on õige ohtlikumad paigad, kus olete viibinud?
Kõige ohtlikumad paigad on siinsamas Moskvas. Miitingud 2011. ja 2014. aastal lõppesid tavaliselt suurte kaklustega. Kahe poole vahel intervjuusid tegemas olla ei olnud vähem ohtlik kui kuskil Ukraina rindejoonel.
Juba kahe kuu pärast, 18. märtsil toimuvad taas presidendivalimised, mis otsustavad, kellest saab president järgmiseks kuueks aastaks, aastateks 2018–2024. Mida prognoosite?
Opositsioon pole nii tugev, kui see oli 2011. aastal, ajakirjandus on võimu kontrolli all. Pole nagu midagi prognoosida. Vaevalt et uusi Tuhkatriinusidki sünnib, neid pole lihtsalt vaja.
