63-aastase Rein Reinpõllu käe all on valminud ligemale tuhat väikekannelt, aga ka mitmed talharpad ja Teppo lõõtsad. Meistri pille saab märtsis uudistada Kose raamatukogus näitusel “Pillid aidas”. Reinpõllu unistuseks on luua Kosejõe käsitöökool, kus saaks õppida puutööd, rahvarõivaste valmistamist, vitspunutiste tegemist ja tikkimist.

Reinpõllu eelmiseks eluks oli töö telekommunikatsioonifirmas Starman, kus ta tegeles finantsanalüüsiga. “Kontoritööst sai villand. Mulle meeldis rohkem teha kätega reaalseid asju kui faile luua,” meenutab ta murdepunkti.

Lõpliku otsuse langetas mees oma 53. sünnipäeval, milleks oli 31. oktoober 2010. Reinpõld lõi ettevõtte Pilliait OÜ, et valmistada muusikariistu, aga ka mööblit ja rahvuslikku käsitööd. Leivanumbriks kujunes väikekannel, millel on kuus kuni kaksteist keelt.

Kutsumuseks väikekannel

“Algus läks väga vaevaliselt. Mul oli Exceli tabel, kus ma panin pillidele numbreid. Aga juba teisel tegutsemisaastal jõulude paiku saabus nii palju tellimusi, tähtajad olid kukil, et see nummerdamine jäi ära. Ma arvan, et kannelde puhul see number läheneb tuhandele,” oletab Reinpõld.

“Ma ei tee kunagi ühte kannelt korraga. Ma teen tavaliselt kümme korraga. Töö algab puidu hankimisest,” selgitab mees. Väikekannel vajab kõlalauaks kuusepuu toorikut, kus ei ole oksakohta. Korpus tehakse lehtpuust, soovitavalt sanglepast.

Kandlepuidu saab meister Raplamaalt Tohuvana Saeveskist või Viljandimaalt Oja Puidust. Siis tuleb puit töökojas kuivatada ja sobivad kohad välja lõigata. Kandle võib aga teha ka mõnest vana maja palgist või laelauast. “Lõige peab olema õige. Kas ta on tangensiaalne, radiaalne? Kust kohast ta on puidu tüvest võetud? Kas ta on lülipuit, maltspuit?” räägib Reinpõld.

“Väikekannel liimitakse kokku: korpus, küljed, põhi alla, kõlalaud peale. Kui kannel on kokku pandud, siis teda lihvitakse nii kaua, kuni ta jõuab lakkide alla,” jätkab mees.

“Ma olen proovinud erinevaid lakke: küll pihustiga, küll ilma, küll rulliga, küll pintsliga, mis kuivavad piisava tempoga ja jätavad ilusa pinna. Aluslakk on üks, pealislakk teine. Lakk kivistub nädalaga, vähemalt viis kuni seitse päeva,” räägib ta.

Mina ise olen sündinud Saaremaal, elanud enamuse aega Lõuna-Eestis, lõpuks jõudnud Tallinnasse ja soetanud Kose-Uuemõisas töökoja.

“Siis pannakse peale keeled, virblid, punnid. Mina olen keelte materjalina kasutanud nõukogude pärandina terastraate, aga tänapäeval saab tellida erinevate jämedustega spetsiaalse sulamiga pillikeeletraate,” täpsustab mees.

“Kõik algab akustikaarvutustest. Sellest tuleneb traadi läbimõõt ja pikkus, et ta ilusti helisema hakkaks.” Mees jälgib häälestamisel väikekandle külge juhtmega kinnitatud tuuneri seiereid, kuid kannelt saab häälestada ka mobiiltelefoni abil, kui sinna vastav äpp alla laadida.

“Seitsmekeelse väikekandle äraõppimiseks kulub aastaid. Aga teiselt poolt on ta nii lihtne pill, et sa saad esimese mängukogemuse paari õhtuga kätte,” arvab Reinpõld.

Talharpa ja Teppo lõõts

Lisaks väikekanneldele valmistab meister nelja keelega talharpasid. “See on Rootsist koos rannarootslastega tulnud Põhja-Eesti rannikule, eelkõige Vormsile ja ka läänerannikule. Seda kutsutakse Hiiu kandleks, aga kandlega siin ei ole midagi pistmist. See on poognaga mängitav pill ja tema keelteks on hobusesaba jõhvid. Äärmiselt kapriisne ja pirtsakas pill. Nagu mõned mängijad on öelnud – pool aega mängid ja pool aega häälestad. Aga tal on müstiline kõla. Ta mõjub väga hästi,” kiidab Reinpõld.

Mehe käe all on valminud alla kümne talharpa. “See on ka moelaine. Talharpa on väga jõuliselt hakanud levima. Tehakse koolitusi, suvelaagreid, näiteks Vormsil. See ring järjest laieneb.”

Reinpõld on proovinud kätt ka Teppo lõõtsa valmistamisel, mis on saanud nime pillimeister August Teppo järgi, kes võttis eeskujuks nii Petrogradskaja kui Novgorodi kandi libliklõõtsa ning ühendas need omanäoliseks rahvapilliks.

Kui väikekannel koosneb ligemale kolmekümnest detailist, siis Teppo lõõtsal on kolm ja pool tuhat detaili, kui ka kruvid sinna hulka arvata.

“Suur osa detailidest tuleb ise valmistada. See on tohutu ajakulu,” räägib Reinpõld. Ta ise on jõudnud kolme valmis Teppo lõõtsani, veel kolm on tegemisel.

Unistuseks käsitöökool

“Mina ise olen sündinud Saaremaal, elanud enamuse aega Lõuna-Eestis, lõpuks jõudnud Tallinnasse ja soetanud Kose-Uuemõisas töökoja,” võtab Reinpõld lühidalt kokku oma CV.

See eelmise aasta detsembris Kose-Uuemõisas renditud töökoda paikneb endise Kosejõe erivajadustega laste kooli puutöö majakeses. Reinpõllu unistuseks on seal koos Heidi Sologa avada rahvusliku käsitöö kool.

Tuhala külas elava Solo põhitööks on Tallinnas Tondi koolis puutöötundide andmine, hobiks kodalukkude uurimine ja valmistamine.
“Algselt meil oli plaanis teha puutöökoda ja ühtlasi õpetada lastele traditsioonilisi puutöövõtteid ja erinevaid tehnikaid, ka masintööd mingil määral, aga sellest kujuneb käsitöökool, sest kohalikud naised läksid õhinal selle mõttega kaasa,” räägib naine.

Haridus- ja teadusministeerium kinnitas Kosejõe käsitöökooli õppekava 5. märtsil. Direktoriks saab Heidi Solo õde Margit Solo. Kooli ühes toas hakkab paiknema auditoorium naiste käsitöö tarbeks, teine tuba jääb puutöö jaoks. Nii lastele kui täiskasvanutele mõeldud erahuvikool avab uksed septembris.

Lisaks Margit Solole, Heidi Solole ja Rein Reinpõllule hakkavad seal kursusi andma väljaspoolt tellitud juhendajad. “Näiteks meie Reinuga ei oska kuigi hästi vitspunutisi teha. Ilmselt me kutsume Margus Rebase siia korve punuma. Tikkimise õpetajaks on plaanis kutsuda Silja Nõu,” selgitab Heidi. Õpilasteks oleksid eeskätt ümberkaudsed elanikud. “Aga me ei põlga ära ka neid, kes tahaksid tulla Tallinnast ja Raplamaalt,” lubab Heidi.