Me kõik loeme meelsasti kirju, ajalehti, ajakirju. Sageli unustame, et kusagil on inimene, kes varavalges end tööle seab, et kõik see meie postkastidesse jõuaks.
Saue vallas Ääsmäe külas elav Kristina Girin (35) tõuseb hommikul pool seitse. Töö ootab teda Omniva Keila kandepunkti sorteerimislaua taga, kus post tuleb külade kaupa lahterdada, kastidesse paigutada ja autosse tõsta. Sorteerimise peale kulub tunnike.
Kell kaheksa on Kristina ettevalmistused tehtud, muuhulgas einestatud karbisalatiga ja joodud tass kohvi. Peugeot` kaubik, vaid pool aastat vana, sööstab igahommikusele ringile Keilas ning selle naaberkülades, milleks on Kulna, Tuula, Kumna, Tutermaa, Valingu ja Ülejõe.
“Omnivas on umbes 800 kirjakandjat, kellest ligikaudu 85% on naised ja 15% mehed,” selgitab Mattias Kaiv Omniva kommunikatsiooniosakonnast. Ligikaudu 400 kirjakandjat teostab kannet autoga, ülejäänud kas jalgsi või jalgrattaga.
Omniva kirjakandjatest tubli kolmandik ehk 273 töötab Harjumaal (koos Tallinnaga). Neist 25 alustavad hommikust teekonda Keilast.
Mureks lumi ja koerad
“Teed peavad olema lükatud, et me saaksime oma tööd teha,” räägib Kristina. Vahel on ta autoga lumme kinni jäänud. “Siiamaani ma olen oma jõuga välja saanud. Meil on autos väiksed kühvlid ja killustikku. Natukene nikerdad ja ikka saad välja.”
Kristina päevaseks läbisõiduks tuleb 110 kilomeetrit, kui lisaks kirjadele peab laiali vedama reklaami: “Kui on reklaam, siis ma pean käima iga postkasti juures.”
Rohkem rabelemist on iga kuu alguses, kui tuleb laiali vedada arveid.
Postkaste loeb marsruudil kokku üle kuuesaja ja mõni neist võib end peita kuuseheki taga või lumehanges. “Ma pidin kasti lumehangest välja kraapima, et sinna üldse midagi panna saaks,” meenutab Kristina üht juhtumit. Kui postkast jääb aga kurja koera hoovi, ei ole postiljon kohustatud oma tervisega riskima.
Kristina teab öelda, et üks tema kolleegidest sai koeralt nõnda pureda, et tuli teha üksteist õmblust.
Postiljonidele on tehtud õppevideo, kuidas koertega ümber käia ja kuidas koera rünnaku korral käituda tuleks.
Ühele aiale on kirjutatud: “Koer pole kuri, kuid närvid on läbi.” Ühel aial hakkab silma: “Ettevaatust, kuri naine.”
Saadetiseks pesumasin
Vahel tekitab hämmingut postipaki kaal. Kristina rekord on olnud kolm kilo, ent Omniva kaudu on üritatud saata isegi pesumasinat ja viiendale korrusele. Pesumasin läheb suuremõõtmelise paki kategooriasse.
On ilmselge, et kolmekilone pakk läbi postkasti pilu ei mahu, rääkimata pesumasinast. Säärasel juhul viiakse “kaalukas” post postkontorisse, kust adressaat saab vastava teate ja peab pakile ise järele minema.
Kopsakatel pakkidel ilutsevad vahel hieroglüüfid, mis viitab Aasiast tellitud kraamile.
Omaette pähkliks on privaatsust armastavad inimesed, kes ei vaevu postkastile isegi oma perekonnanime kirjutama.
Viimasel ajal armastatakse tänavaid ümber nimetada, samuti muuta majade numeratsiooni. Ka see paneb postiljoni pead vangutama.
Osa inimesed ehitavad maja, löövad püsti uhke postkasti, aga ei teata sellest postkontorisse ning imestavad siis, et miks kirjad kohale ei tule.
Tere, kallis postimees
Postiljonina töötab Kristina neljandat aastat. “Kui ring on selge, on lust sõita. Tead täpselt, kuhu sa minema pead.” Ka abikaasa Viktor (39) teenib leiba posti vedamisega.
Ehkki kirjad ja reklaamid peavad olema sihtkohtades pärastlõunal kella kolmeks-neljaks, jõuame Kristinaga Keila kandepunkti tagasi juba 13.13. Kristina arvab, et nüüd jääb aega isegi lõunauinakuks, et õhtu poole perega tegelda.
Postikastidest, mida me pisut enam kui viie tunni jooksul nägime, jääb silma ja südamesse üks kena roheline, mida lapsekäsi on kaunistanud kirjaga: “Tere, kallis postimees.” Laps vist ei tea, et postiljon võib olla ka naine.
Sellegipoolest on tore, kui sinu tööd väärtustatakse.
