Palgaralli on mitu viimast aastat tööstusettevõtete arengut üsna lühikese oheliku otsas hoidnud. Tunamullu kevadel lahvatanud koroonakriis ja läinud sügisel pilvedesse kerkinud energiahinnad on olukorda ainult keerulisemaks muutnud.

Eestis on tootmine koondunud suuresti Tallinna ümbrusse ja mujale Harjumaale ning ka palka makstakse töötajaile rohkem just siinkandis. Kui koroonakriisi alguses surve palgatõusule vähenes, siis eelmisel aastal, kui majandus hakkas madalseisust välja ronima, asus ka palgaralli taas tuure koguma. Praeguseks on jõutud niikaugele, et tööandjatelt oodatakse samaväärse tasu maksmist, kui saab sarnase töö eest teispool Soome lahte.

Statistika näitab, et tööstuse palgakasv on kulgenud läbi aastate stabiilses tõusujoones. Nii on masina- ja metallitööstuse keskmine palgatase keskmisest 17 protsenti kõrgem, ent viimased aastad näitavad veelgi kiiremat tõusu. Suurem probleem on aga see, et palgakasv ei ole kaasa toonud tootlikkuse kasvu.

Kulude kasvu omahinna sisse ei peida

Eesti Masina- ja Metallitööstuse Liidu tegevjuht Triin Ploompuu kinnitab, et veidi üle poole kodumaa masina- ja metallitööstuse ettevõtetest tegutseb Harjumaal. Kusjuures palgaralli on neis firmades juba pikaajaline probleem. Ploompuu hinnangul tuleneb see sellest, et meil ei ole tööturult leida piisavalt oskustööjõudu, mistõttu ettevõtted ostavad spetsialiste üksteiselt üle.

„Harjumaal võrreldakse töötasu juba Soomes makstavate palkadega. Samas on nõudlus oskustööjõu järele tohutu. Näiteks paljud, kes omandavad spetsiifilist haridust kutseõppes, juba töötavad ettevõtetes,“ räägib Triin Ploompuu. „Meil on ka suur osakaal inimesi, kellel küll keskharidus, kuid puuduvad erialased oskused. Seetõttu ongi tööstuses tehnikavaldkonnaga seotud ametikohti, mida ei suudeta mehitada.“

COVID-19 tõi ettevõtjatele nõudluse kasvu, sest tarneahelad mängiti ümber. Samal ajal muutus komplitseeritumaks töörände korraldamine Eestisse, mis seni aitas ettevõtetel kasvõi lühiajaliseltki oskustööjõu puudusega toime tulla.

Ploompuu kirjeldab tootmissektori ees seisvaid ja lahendamist vajavaid küsimusi. Ehk kuidas tulla toime kõrge elektri- ja gaasihinnaga, töötajate puuduse ja palgakasvuga, nõudluse kasvu ja strateegiliste valikutega tulevikuks.

„Ettevõtjad mõtlevad, et kui vajalike oskustega inimesi ei ole, kas siis üldse osasid investeeringuid tegema hakata,“ nendib Ploompuu. „Kui aga investeeringuid hoitakse tagasi, siis kaotame konkurentsis teiste riikide tootjatele.“

Ta ütleb, et kulude kasvu kõik ettevõtted toodete omahinna sisse ära peita ei suuda ja see toob kaasa muutused nende ärimudelites.

Tööstuse jaoks on oluline kulude kokkuhoid, aga samal ajal tuleb leida lahendused, kuidas tulusid suurendada.

Jookide hinnatõus ei jää viimaseks

Saku Õlletehase juhatuse liige Jaan Härms tunnistab, et suurim probleem tootmisettevõtte jaoks on vajaliku kvalifikatsiooniga inimeste nappus. Need on laborandid, automaatikud, tehnika- ja tootmistaustaga operaatorid. Härms on sunnitud möönma, et kahjuks on noorte huvi tootmisvaldkonna ametikohtade vastu vähene.

„Oleme avatud tööjõuturul, seda Eesti kõige kõrgema elatustasemega piirkonnas ning see omakorda mõjutab meie tööjõukulusid.“

Teise suure väljakutsena toob ta esile hooajalise tootmismahtu kasvu, mis lahtiseletatult tähendab ajutise tööjõu vajadust suveperioodil.

„Kuigi oleme Eestis üldiselt olukorras, kus tööpuudus on pea olematu, siis ometi on pea võimatu leida neid inimesi, kes sooviks ajutist tööd teha,“ räägib Härms.

„Pakume omalt poolt töötajatele transporti, maksame kinni rongipileteid, kuid inimesi leida on raske.“

Olukorda iseloomustab ta näitega eelmise aasta suvest, mil meid õnnistati kaks kuud kestnud tõeliselt sooja ilmaga. Siis käisid kõik Saku Õlletehase töötajad, sh ka juhtkonnast, õhtu- ja öötundidel komplekteerimisel abiks.

Töötasude korrigeerimisel lähtub õlletehas ametikohtade hindamisest, võrdlusest turutasemega ja iga töötaja individuaalsest panusest.

„Nii nagu ei ole keskmist inimest, ei ole ka keskmist palka, välja arvatud riiklikus statistikas,“ arutleb Jaan Härms. „Aga tõsi on see, et oleme avatud tööjõuturul, seda Eesti kõige kõrgema elatustasemega piirkonnas ning see omakorda mõjutab meie tööjõukulusid.“

Koroonakriisist, energiahindade tõusust ja muudest asjaoludest tingituna ei ole pingeliseks muutunud ainult tööjõuturu seis, vaid muret valmistab ka üleüldine sisendhindade tõus ja sellest tulenev hinnasurve.

„Kogu toidutööstuse sektor on viimase aasta vältel olnud silmitsi nii tarneahelates tekkinud tõrgete kui toormehindade tõusuga, mis omakorda sundis meidki mullu oktoobris toodete hinda tõstma,“ selgitab Härms. „Kahjuks näib, et sügisene viieprotsendiline hinnatõus ei jää viimaseks.“

Kuidas aga selle kõige valguses ikkagi toodangu omahinda võimalikult all hoida, mis on ju klientidele määrava tähtsusega?

Saku Õlletehase vaates on siinkohal võtmesõna efektiivsus. Eesmärgipärane tähelepanu pööramine kõrge efektiivsuse saavutamisele ja seeläbi kokkuhoiule nii ressursi- kui energiakasutuses on Härmsi kinnitusel prioriteet. Ka ettevõtte tänavused investeeringud on sellele suunatud – tehasesse paigaldatakse CO2 kogumise ja taaskasutamise süsteem, hoonetele elektritootmiseks päikesepaneelid ja juurutatakse veekulu alandav filtreerimissüsteem.

Mõistagi on keskkonnahoiu kõrval oluline, et iga liiter veesäästu ja kilovatt-tund vähem tarbitud elektrit annaks ka otseselt rahalist kokkuhoidu.

Koroonaaeg tõi tootmisse uusi kulusid

Tehases moodulmaju tootva OÜ Akso-Haus juhatuse liige Andres Samarüütel ütleb põhilise palgaralli mootori olevat samuti oskustööjõu nappuse, mille tõttu iga uus spetsialist ollakse valmis piltlikult öeldes üle kuldama.

„Tänapäeva ehitus nõuab oskustega spetsialiste, noori kes sooviksid ametit õppida, kogemustega ehitajaid ja meistreid. Vaatamata laiale otsinguringile praktiliselt pakkumine ehk siis huvi selles vallas tööle asuda puudub,“ nendib Samarüütel.

Ta meenutab, et kui koroonakriisi alguses, mil ka tootmismaht vähenes, töötasud praktiliselt ei tõusnud, siis nüüd ootab ees palgatõus. Nii prognoosib ta sel aastal minimaalseks palgatõusuks vähemalt 5–10%. Aga ta kinnitab, et juba praegu võib hea oskustööline Akso-Hausis, eriti kui ta töötab tükitöö alusel, teenida tunduvalt rohkem Eesti keskmisest.

Akso-Hausi tootmine Vasalemmas. Fotod Ain Alvela 

„Kõige suurem murekoht on meeletu materjalide kallinemine ja keerulised tarneprobleemid. Fikseeritud pakkumishind kasvõi vaid kolm kuud ette võib olla juba riskantne,“ iseloomustab Andres Samarüütel tehasemajade ja üldse ehituse turuolukorda. „Suuremad projektid planeeritakse ning kooskõlastatakse 6–12 kuud ette. Koroonaperiood kergitas toodete omahinda 25–30%.“

Juba selletagi on küllalt tegemist, mistõttu ta ei taha mõeldagi, mida toob kaasa veel selle aasta inflatsioon, energiakandjate kallinemine ning palgasurve.

„Enamik sektori tootjatest on koroonakriisi ajal sunnitud täitma eelnevatel perioodidel sõlmitud kahjumlikke lepinguid, kus hind ja tarneaeg on fikseeritud ja töö vaja lõpetada nende hindadega. Paraku sellist hinnatõusu nagu koroonaperiood aastatel 2020 ja 2021 kaasa tõi ei osanud keegi prognoosida,“ kirjeldab Samarüütel. „Palju töid tuli pausile panna või ära öelda. Eelkõige on aus ja eetiline kliente võimalikest ohtudest, näiteks tarneprobleemidest ja hinnatõusust, teavitada ning üheskoos edasisi otsuseid langetada.“

Kulude kasvu tasandab tõhusam töö

Harjumaa suurimate tööandjate sekka kuuluva Orkla Eesti, kunagise Kalevi kommivabriku juhatuse esimees Kaido Kaare märgib, et sarnaselt teiste ettevõtetega on ka Orkla Jüris asuva tehase uksed uutele tööd otsivatele inimestele avatud. Ta on seisukohal, et toit ja selle kvaliteet on inimestele üha tähtsam, toiduaine sektoris töötavatel inimestel on võimalik seda kujundada.

„Orkla suur eesmärk alanud aastal on hoida oma töötajad terved ja tehased töös, et suudaksime tagada tarnekindluse meie klientidele ja tarbijatele,“ ütleb Kaido Kaare. „Oleme ettevõttes töötasusid tõstnud, et turu arengutega kaasas käia.“

Kui laiemalt pilti vaadata, siis toidutööstust ja majandust tervikuna mõjutab Kaido Kaare hinnangul alanud aastal kiiresti kasvav hindade kallinemine ja jätkuvad väljakutsed tarneahelates. Asjaolud, mis mõjutavad tegelikult kõiki tööstusharusid.

Kiiul asuva elektroonikaromude ümbertöötlemistehase WeeRec tegevjuht Hans Talgre ütleb, et huvi ettevõttesse tööle tulla on kesine.

„Aeg on näidanud, et tullakse tööle, ollakse nädal ja siis võetakse juba paariks-kolmeks kuuks haigusleht. Vahel kahtlustan, kas haiguslehte ei anta mitte liiga lihtsalt. Lisaks näib, et kergem on olla töötukassas arvel, kui tööl käia,“ kirjeldab Talgre probleeme töötajatega. „Uusi inimesi on keeruline leida. Noortel puudub distsipliin, kohusetunne ja töötahe. Näiteks kui suvel võtsime kuus noort inimest palgale, siis lõpuks vaid kolm käis aegajalt kohal.“

WeeRecis on valdavalt tükitöö – mida rohkem teed, seda rohkem teenid. Ühes tehases on ka tunnitasu, millele lisandub boonus tulemuste pealt. Seal on palgakasv olnud mõnel juhul kuni 20%. Igal aastal on Talgre kinnitusel tõstetud vähehaaval ka tükitöö hinda. Ta hindab, et töötajad saavad WeeRecis umbes sektori keskmist palka – arvestades, et kõik ei ole tervet kuud tööl, jääb brutotasu vahemikku 700–1700 eurot.

Ettevõttes on tööl ka omajagu erineva puudega inimesi, kellele töötamise võimaldamisega makstakse mõnel juhul isegi peale.

„See on meie sotsiaalne panus ühiskonda,“ märgib Talgre.