Tõnis Milling. 

Miks ma seda teen, miks olen abipolitseinik? Vastus on alati üks – see pakub pinget, piisavalt adrenaliini, et vahel ka magusaim uneaeg ohverdada, öösel kodust välja minna.

Nii vastab abipolitseinik Tõnis Milling küsimusele, mida talle kõige sagedamini esitatakse. Ja ei tee vastamisel sugugi saladust, et vajab vahel adrenaliini.

“Teinekord tuleb kõige sügavama une pealt söösta otse baarikaklusse, kaklejaid lahutama, mõnda kaaskodanikke tülitavat pätti elimineerima. See kõik tekitab piisavalt põnevust, annab paraja adrenaliinilaksu. Täpselt sama palju, kui annab rahulolu tunne, et sa oled inimesi aidanud, korra ja stabiilsuse kaitseks ühiskonnas midagi ära teinud,” kõneleb Milling

Soov abipolitseinikuks saada tekkis Sakus elaval pulmaisal Tõnis Millingul natuke rohkem kui kaheksa aastat tagasi, aprillis 2007. Täpsemalt ajal, mil märatsejad olid Tallinna kesklinna segi peksmas, linna kohal tiirutas helikopter ja politsei koondas märatsejate ohjamiseks kiivrite ja kilpidega varustatud politseinike ridu, kutsudes samas inimesi abipolitseinikuks astuma, kes võiksid ühises reas politseinikega marodööridele vastu astuda.

Pidev õppimine

“Tundsin, et minu koht on korrakaitsjate poolel, kesklinnas korda loomas,” meenutab tänane abipolitseinik Milling mitteammuseid teravaid sündmusi. Seekord ta siiski veel marodööre elimineerima ei jõudnud – kuigi olukord oli keeruline, ühtegi spetsiaalse väljaõppeta inimest korrakaitsjad oma ridadesse ei võtnud. Milling läbis küll koheselt kursused Sisekaitse Akadeemia juures, aga selleks korraks oli juba hilja. Enne kui ta abipolitseiniku tunnistuse sai, olid rahutused möödas.

“Kursused läksid aga asja ette. Saime vajalikud teadmised seadusandlusest, elementaarse kumminuia kasutuse oskuse ja koolituse korrarikkuja kinnipidamiseks käeraudade abi,” räägib Milling õpetatust. Tegelikult on õppimine, enese täiendamine abipolitseiniku jaoks permanentne protsess. “Kõik see, mida peab teadma ja harjutab politseinik – muudatused seadusandluses, teleskoopnuia koolitus ja kasutusõigus, teenistusrelva kasutamine – kõike seda peab teadma ja oskama ka abipolitseinik. Õpe kestab pidevalt,” räägib Milling. Isiklikku relva tal ei ole. Isikliku relva omamine ja kandmine nõuab ka teistsugust koolitust ja luba. Aga ametirelv on nüüd olemas. “Jumal tänatud, siiani pole seda veel kasutada tulnud, ja loodan, et ei tulegi.” Pikka kasvu mees sülitab üle vasaku õla.

Pidev enesetäiendus ja eeskujulik teenistuskohustuste tätmine on teinud Tõnis Millingust iseseisva pädevusega abipolitseiniku. Iseseisev pädevus tähendab, et abipolitseinik saab valida, mis kellaajal, kus ning kellega patrullida. Näiteks sai Tõnis Milling hiljaaegu signaali Saku lähedal kahtlaselt liikuva auto kohta. “Pidasime siis auto kinni, panime mehe puhuma, tuvastasime joobe,” meenutab abipolitseinik intsidenti. “Ainult protokolli teha me ei tohi.”

Aga ega purjus peaga autot juhtinud mehel karistus saamata jäänud. Nagu ka sellel seadusrikkujal, kes hiljaaegu Kiili alevis öiselt kütusevarguselt tabati.
„Mõlemale korrarikkujale tegi politsei protokolli,” teab Milling. Abipolitseinik võib kurjategija kinni pidada, politsei andmebaase kasutades ta isiku tuvastada, protokolli vormistamine on aga ikkagi politsei ülesanne.

Õõvastavad juhtumid

Patrullimispiirkondadest rääkides jagab Milling need kaheks – maapiirkondades on abipolitseiniku tegevus enamjaolt seotud kiiruse mõõtmise ja sõidukite kontrollimisega, väljakutsed Tallinnas aga varguste ja alkoholi liigtarvitanud inimeste, samuti peretülidega.

“Siis näeme seda Eestit, mida tavakodanik ei näe,” kinnitab Milling. Hiljaaegu külastas ta koos politseipatrulliga sotsiaaltöötajate kutsel kodu Paljassaares, kus 2,2-promillises alkoholijoobes ema üritas hakkama saada oma 7-kuuse lapsega. “See elamine, täis tühje pudeleid ja suituskonisid, oli õõvastav,“ ei tee abipolitseinik saladust oma töö pahupoolest. Ema viidi politseinike poolt kainenema, laps turvakodusse.

Patrullis käib pulmaisana töötav Milling keskmiselt neli korda kuus. Reeglina seal, kus on midagi teoksil. Näiteks kesklinnas. Et ei tekiks dilemma: eile olin pulmaisa, aga täna pean noorpaarile kiiruse ületamise eest trahvi tegema. Või veel midagi hullemat.
„Ega ma erilist tasu abipolitseinikuks käimise eest ootagi. Hea on, kui vahel hea sõnaga meeles peetakse,“ arvab Tõnis Milling.
Kutse on selline.

KRISTIAN JAANI

Põhja prefekt

Kokku tegutseb Eestis praegu 897 abipolitseinikku, kellest aktiivsed on 778. Aktiivseks loetakse abipolitseinikku, kes ei ole reservolekus ja kes osaleb vähemalt kord aastas politseilisel tegevusel. Põhja prefektuuris ehk Harjumaal ja sealhulgas Tallinnas on abipolitseinike ridades kokku 354 vabatahtlikku, kellest 235 on aktiivsed ning nad jaotuvad nelja rühma: Lääne-Harju, Ida-Harju, Kesklinn ning kriminaalbüroo rühm.

Põhja prefektuuris on iseseisva pädevusega abipolitseinikke 64. Nemad võivad tagada avalikku korda iseseisvalt, näiteks patrulltegevuse korrast tulenevalt koos teise abipolitseinikuga kahekesi tänaval patrullides. Muus politseilises tegevus võib rakendada iseseisvat abipolitseinikku ka üksi.

Abipolitseinikel on mitmeid võimalusi, kuidas panustada korrakaitsesse ja turvalisema elukeskkonna loomisesse. Kõige nähtavam on abipolitseinike osalemine patrullides nii jalgsi, rolleritel kui ka näiteks ATV-del. Lisaks sellele kaasatakse abipolitseinikke erinevatesse politseioperatsioonidesse. Siin on heaks näiteks USA presidendi külaskäik Tallinnasse, kus turvalisust ja avalikku korda aitas tagada hulk abipolitseinikke. Abipolitseinike tegevusvaldkond on veelgi laiem – ennetustegevused koolides ja lasteaedades, merepääste, piiri valvamine jne. Kui inimesel on soov vabatahtlikult panustada turvalisusesse, siis erinevaid väljakutseid jagub ja igaüks leiab just endale sobiva viisi.

Tahan eraldi esile tuua abipolitseinike koostöö piirkonnapolitseinikega. See on üks olulisemaid suundi, kus abipolitseinik saab kogukonna liikmena tuua lauda konkreetse piirkonna mured ja aidata kohalikul konstaablil neid lahendada. See on ideaalmudel, loomaks kogukonnas suuremat turvatunnet.

Lisaks sellele, et abipolitseinikud saavad väga hea väljaõppe, mis tuleb kindlasti kasuks ka igapäevaelus, korraldatakse erinevad motivatsiooniüritusi, nagu iga-aastased kutsemeisterlikkuse võistlused või ühised aastalõpuüritused. Aprilli eelviimasel nädalal peeti esmakordselt Abipolitseinike Kogu eestvedamisel abipolitseinike nädalat, mis lõppes piduliku koosviibimisega siseministeeriumis, kus tunnustati tublimaid abipolitseinikke ning nendega koostööd edendavaid korrakaitsjaid. Veebruaris toimus samuti siseministeeriumis tänuüritus vabatahtlikele siseturvalisuse valdkonnas, kus kuulutati välja aasta parim abipolitseinike rühm.

Kui tunned, et soovid panustada vabatahtlikuna turvalisema elukeskkonna loomises, siis tule abipolitseinikuks. Põhja prefektuuris on abipolitseinike koordinaatoriks Katrin Link (telefon: 6124010, e-post: katrin.link@politsei.ee). Lisainfot liitumise tingimuste ja vajalike dokumentide kohta leiab abipolitseinike kodulehelt: www.abipolitseinik.ee/info.php.