Raske on põhjapoolusele lähemale saada kui Teravmägedele minnes. Eksootika otsija võib seal kogeda karmi pakast, polaarpäeva või -ööd, kohtumist jääkaru või morsaga, kelgukoertereisi ja nii mõndagi muud.

Alustada tuleb asukohast. Teravmägede saarestik, mis on pindalalt Eestist enam-vähem poole suurem, asub umbes 80. põhjalaiuskraadil Norra, Gröönimaa, Novaya Zemlya ja põhjapooluse vahel. Tallinn on 59., põhjapoolus aga 90. laiuskraadil. Sinna on saarte põhjatipust kõigest tuhat kilomeetrit, Tallinnasse aga umbes 2500. See on nii põhjas, kui tsivilisatsiooni rüpest väljumata üldse minna saab. Pealinn Longyearbyen on maailma põhjapoolseim üle 1000 elanikuga linn.

Isegi Island on vaid 66. laiuskraadi kandis ja sealt algabki polaarpäeva ja -öö nähtus. Teravmägedel kestab polaarpäev, mil päike ei looju, aprilli keskelt augusti lõpuni, täielik pimedus valitseb aga oktoobri lõpust veebruari lõpuni. Kuna pealinn asub mägede vahel, siis seniidis madalal olev päike kuldab linna esimeste kiirtega üle 8. märtsil. Siis kogunevad linnaelanikud kohaliku vana haigla trepi juurde – sinna jõuab päike kõige varem. Nädal aega tähistatakse linnas päikese tagasitulekut.

Meil õnnestus Germalo grupiga, mille giid ma olin, käia seal vahepealsel ajal – märtsi lõpus, kui öö ja päev vaheldusid nagu meilgi.

Norra saared, aga mitte ainult

Teravmäed on tõlgitud Spitsbergenist. Selle nime pani saarestiku avastaja, hollandlane Willem Barents 1596. aastal eks ikka selle järgi, mis talle paistis. Enne seda ei elanud ega käinud saartel kedagi, kuid siis saabusid kohale vaalakütid üle Euroopa ning tapsid nii palju vaalu, et paari sajandi pärast polnud vaalade küttimisel seal enam mõtet. 19. sajandil tulid sinna pomoorid – rahvasegu slaavlastest ja soomeugrilastest, kes küttisid morskasid ja hülgeid. 19. ja 20. sajandi vahetusel algas kivisöekaevanduse ajastu. 1920. aastal sõlmiti Spitzbergeni leping, mis andis saarestikule eristaatuse. Saared jäid Norrale, kuid teistel riikidel on õigus seal näiteks kaevandamisele, samuti pole saartele tulekuks vaja viisat. Militaartegevus on keelatud. Norrakad asusid kohe saarte norrastamisele, nimetades saarestiku ümber Svalbardiks ja ainsa suurema linna Long­year Cityst Longyearbyeniks. Vaid suurim saar jäi Spitsbergeni nime kandma. Pealinna nimi tuleneb ameeriklasest John Longyearist, kes linna ja kaevanduse asutas.

Barentsi eesmärk oli leida Põhja-Jäämere kaudu otsem meretee Aasiasse, kuid ta suri seda leidmata Novaya Zemlya juures skorbuuti. Tänapäevalgi on see tee laevatatav vaid paaril kuul aastas, kuid kliima soojenemine muudab seda. Mereteede, nafta ja gaasi ning teiste maavarade parem kättesaadavus tõstab oluliselt suurriikide huvi Arktika vastu, nagu näha kasvõi Donald Trumpi soovist Gröönimaa omastada. Venelastel on Teravmägedel alles üks töötav kaevanduslinn – Barentsburg –, kus on mõnisada elanikku. Nende teises kaevanduslinnas Pyramidenis on kaevandus suletud, kuid suvel pääseb sinna turismituurile, mille käigus võib imetleda Lenini kuju, üleskutseid rahule ja kaevurite kortereid koos mahajäetud sisustusega ning ABBA ja Madonna plakatitega seintel. Pärast teist ilmasõda oli venelaste elustandard nendes linnakestes norrakatest isegi parem, sest välismaailmale oli vaja näidata, kui hea on elu kommunismis.

Kivisüsi pole seal aga kuigi kvaliteetne ja selle kaevandamine kahjumlik ning tänapäeva rohepöörde juures ka ebatrendikas. Norrakad panevad oma viimase kaevanduse pealinnas kinni tänavu suvel, venelased veel jätkavad. Venemaa näitab üles suurt huvi Arktika hõivamise vastu ja selles kontekstis on neil vaja Teravmägedel kohalolekuks põhjust.

Kõik on siin „kõige põhjapoolsem“: ülikool, bensiinijaam, postkontor, suusakeskus, luteri kirik, kommertslennujaam, muuseum ja haigla.

Ometigi on argumente pealinna juures asuva norrakate kaevanduse kinnipaneku vastu. Kohaliku kivisöega võib olla linna mõistlikum kütta kui kaugelt Norrast toodud diisliga, nagu viimasel aastal toimunud on. Lisaks ka tööhõive argument.

Koerarakendiga sõites peab turist ise „roolis“ olema, kaaslane võib saanil istuda. Elamus on unustamatu! 

Teid vähe, sõidukeid palju

Kaks kolmandikku saarestikust on looduskaitsealad ja ligi sama palju katavad liustikud. Mägesid on palju, kõrgeim tipp ulatub üle 1700 m.

Teid on kõigest 40 km, ning kõik need on linnakestes ja nende juures, kuid ometigi on autosid palju. Pealinnas asub maailma põhjapoolseim autosalong (Toyota). Samas pole asulad omavahel teedega ühendatud, looduslikud tingimused on liiga karmid. Seetõttu on oluline transpordivahend lumesaan – neid on saarel 3000 ehk umbes sama palju kui elanikke. Samuti liigutakse talvisel pool­aastal saanidega, mida veavad koerarakendid.

Pealinnas elab poolsada eri rahvust ja 40% ei räägi norra keelt. Vaatamata saarestiku eristaatusele võttis keskvõim seal välismaalastelt kohalikel valimistel osalemise õiguse ära – selleks peab kolm aastat Norra põhimaal elama. Eestlasi elab Teravmägedes püsivalt neli. Kohtumisel ütles Evelyn, kes on seal lausa 17 aastat elanud, et valimisõiguse äravõtmine on nörritav. Linnavolikogu räägib niikuinii kaasa vaid kohalike teede, veevärgi, lasteaedade jms osas, tähtsaim mees on keskvõimu määratud kuberner. Raske on olukord ka korteri üürimisega, sest kinnisvara kuulub peamiselt Norra suurfirmadele, need aga eelistavad norrakaid. Keda niipalju pole.

Millega inimesed nii kaugel põhjas tegelevad? Enam mitte kivisöega, suur osa on tegev turismiga seotud aladel. Inimesi meelitab eksootika ka põhjas ja kõik on siin „kõige põhjapoolsem“: ülikool, bensiinijaam, postkontor, suusakeskus, luteri kirik, kommertslennujaam, muuseum ja haigla, kui nimetada mõnda.

Surra või sündida Teravmägedel ei saa – rasedad viiakse Norra põhimaale mitu nädalat varem, vanurihooldust pole ja tuleb endal ära kolida. Igikelts suruks kirstud maapinnale ja seetõttu ei maeta sinna kedagi.

Nii näeb välja Longyearbyeni, maailma põhjapoolseima „suurlinna“ kesklinn – jalakäijate tänava keskel on kaevuri ausammas, kuid viimane söekaevandus pannakse sel suvel kinni. 

Longyearbyenis on ka globaalset tähtsust omav asutus – viljaterade hoidla, kus hoitakse –18 °C kraadi juures 1,3 miljonit seemnenäidist 6300 liigist, mis pärinevad 123 riigist, juhuks kui juhtub midagi kohutavat.

Haskid ja jääkarud, põdrad ja morsad

Märtsi lõpus oli kõik veel paksu lume all, suvel sulab see suuresti ära, välja arvatud liustikud. Temperatuur oli –10 °C kandis, kuid võib talvel langeda ka –25–30 kraadini, suvel aga tõusta 10–15 soojakraadini. Veidi on siin soojem kui peaks, sest siia ulatub Golfi hoovuse „saba“.

Longyearbyeni linna piiridest ei tohi ilma püssi ja raketipüstolita välja minna, sest jääkarusid on palju.

Saime ka meie koerarakendiga poolepäevase sõidu teha. Rakendit veab kolm paari Grööni ja Alaska haski ristandi sõbralikku, aga jõulist koera, saanil on üks inimene istuli ja teine seisab taga seda juhtides, vajadusel ülesmäge tõugates või allamäge pidurdades. Häda teeb koer käigupealt.

Longyearbyeni linna piiridest ei tohi ilma püssi ja raketipüstolita välja minna, sest jääkarusid on palju. Maailma suurim kiskja satub aeg-ajalt ka linna lähedale ja tungis mõned aastad tagasi üle lahe ujudes ootamatult telklaagrisse, tappes ühe inimese. Nüüd ümbritseb telklaagrit elektriaed. Jääkarutopis tervitab külastajat juba lennujaamas ja igas hotellis. Seevastu supermarketis ja hotellides on uksel sildid: relvaga sisenemine keelatud.

Jääkaru tervitab külastajaid lennujaamas, hotellides ja igal pool mujal. Linnast väljas peab püss kaasas olema. 

Jääkaru meil näha ei õnnestunud, küll aga tema jäljerada jää ja lume peal laevareisi käigus. Siis ujus meie juurde ka neljaliikmeline morsapere, tulles laevast vaid mõne meetri kaugusele. Morsk on kogukas mereimetaja ja võib kaaluda üle tonni.

Põhjapõtru nägime juba linnas ja ka igal pool mujal. Neid on siin tõesti palju ja jääkaru neid ei söö – liiga vähe rasva, tema eelistab hülgeid. Neidki võib siin ranna ääres kohata. Jääkaru jääb siiski järgmiseks korraks.