Loodus sätib ennast sügise rüüsse ja paljude lindude jaoks on suur ränne alanud. Värvulised on juba massiliste parvede kaupa sooja maa poole mineku ette võtnud ja ka suuremad linnud sätivad minekule. Loomalastel on käes aeg emast võõrduda ja oma radu avastama hakata. Inimese sekkumine ei ole tihtipeale vajalik.

Linnud on oma järglased suureks kasvatanud, paljudel on käes aeg selleks aastaks oma kohvrid pakkida ning lõunamaale reisida. Olgugi, et ööd on juba jahedad ja peagi terendavad ka miinuskraadid, ei tasu veel lindude toitmisega alustada.

Rändele sättivad linnud juhtuvad tihti ka peegeldavatele pindadele vastu põrkuma, ka sellisel juhul saab neid abistada ning turgutada. Asjakohast nõu tasub spetsialistidelt alati küsida!

Liiga vara toiduga toetamist alustada ei tohi

Käes on aeg, kui linnud saavad suurepäraselt oma toidu ise kätte. Veel on soe ja toidulaud on jätkuvalt rikkalik. Kui sügisesel ajal liialt vara toitmisega alustada, ei näe rändele minejad põhjust, miks oma nokka lõuna poole sättida ja nii nad minekuga liiga hilja peale jäävadki või jätavad sootuks minemata. See omakorda toob kaasa aga selle, et talvekülmad tihti nende eluküünla kustutavad.

Parimal juhul jõuavad nad nõrkenuna vabatahtlike organisatsioonide, keskkonnaameti ja teavitajate koostööl hoiukodusse, kuid alati ei õnnestu ka kogenud abistajatel neid aidata. Näiteks kurge, kes on krõbedamate külmakraadide saabudes endiselt siin ja kellel on veel jaksu eest lennata, on peaaegu võimatu abistada.

Lind on piisavalt tragi, et püüdjate eest õhku tõusta, keegi ehk toidab veel lisaks ja lind on piisavalt kaval, et mitte kätte anda. Öine miinuskraad aga võib siin oma osa võtta. Sellisel puhul tehakse toitmisega karuteene, lind saab pidevalt jaksu juurde, kuid külma eest ta põgeneda ei saa.

Linnud kogunevad, et rändele minna. Ära sekku loodusesse liiga ennatlikult. Fotod Virge Võsujalg 

Sama on ka haigrutega, kellest paljud küll ka siinmail talvituvad, kuigi nii see olema ei peaks. Luiged ja isegi pardid, ka nemad peaksid ju tegelikult rändele minema, kuid kui toidulaud on pidevalt ja mitte alati kõige tervislikumalt kaetud, siis milleks see suur retk ette võtta.

Veelinnud saavad seni kenasti hakkama, kuni veekogu kinni jäätunud ei ole. Tervislik nokaesine talvituvatele veelindudele on saia asemel hoopis viljaterad, riivitud porgand ja kurk ning salatilehed.

Loomalapsed iseseisvuvad, mõned alles tulevad ilmale

Rebased ja kärplased on nüüd suureks kasvanud. Piisavalt suureks, et vanemate abita hakkama saada. Küll aga on nad veel piisavalt rumalad, et mitte ümbritsevaid ohte tajuda. Seetõttu ei tohiks ka nendega inimkontakti luua. Jah, uudishimulik loomalaps on küll armas ja huvitav vaadata, kuid harjutades teda inimesega tehakse loomale suuremat pilti vaatamata liiga.

Kui sügisesel ajal liialt vara toitmisega alustada, ei näe rändele minejad põhjust, miks oma nokka lõuna poole sättida.

Ohtu tajumata läheb loom ka teisele õuele toitu otsima aga seal ei pruugi teda nii soe vastuvõtt oodata. Mitmed oravad ja jänesed aga alles kasvatavad oma järglaseid. Jänesed toovad järglaseid lausa novembrini välja ja olgugi, et pisike kohev kuhi jänesepoegasid näeb äärmiselt abitu välja, siis tegelikult ootavad nad oma ema, kes ööpäeva jooksul nende juures väga vähe aega veedab. Emme tuleb, toidab, peidab pojad uude kohta ja lippab jälle endale toitu otsima.

Sekkuda tuleks vaid juhul, kui mõni poeg on hinge heitnud, pikali maas või nähtavate vigastustega.

Siilid lumel ei käi

Üks Eesti Metsloomaühingu hoiukodude tihedamaid külalisi on hädas siilipojad. Need pisikesed, kes on hilistest pesakondadest pärit ega saavutanud piisavat kehakaalu, et talveuni üle elada. Siilid hakkavad ennast talveunele sättima ja miinuskraadidega nad enam ringi jalutama ei peaks, rääkimata veel ajast, mil lumi on saabunud.

Liiga madalas kaalus unele jäänud siil ei pruugi enam talveunest ärgata ja kui ta imekombel kevadeni välja veab, saadavad tema ärkamist nõrkus ja tervisemured. Kui juhtub, et sügisel leitakse liiga pisike siil, kelle kaal jääb alla 800 g või mõni muu loom-lind, kes inimest kohates ei põgene, tasub ühendust võtta metsloomi abistavate organisatsioonidega ja kindluse mõttes nõu küsida.

Keskkonnaametit saab teavitada riigiinfo telefonil 1247 ning abi saab ka helistades Eesti Metsloomaühingu telefonil 5632 2200 E–R 8–20, L–P 9–20 või kirjutades FB Eesti Metsloomaühingule.