Juba praegu, kui ilmataat on pigem sügiseses meeleolus ning külmakraade on jagunud näpuotsaga, kipuvad inimesed toitma veekogudel linde. Tegu on aga karuteenega, mis seab lindude elu ja tervise ohtu.

Meelis Uustal Eesti Ornitoloogiaühingust ütles Harju Elule, et veelindude, ennekõike sinikael-partide ja kühmnokk-luikede talvine toitmine toob kaasa selle, et nad võivad rändest loobuda, mis võib saatuslikuks saada karmidel talvedel, kui rannikumeri ja siseveekogud jäätuvad ning looduslikule ja loomuomasele toidule nad enam ligi ei pääse.

„Kuna neid linde toidetakse saiaga, mis pole neile sobilik toit, siis nad ei saa sellest toidust vajalikke toitaineid kätte ja nende tervislik seisund kannatab,“ rääkis ta. „Võrdluseks võib tuua kas või inimese – milline on inimese tervislik seisund, kui ta on kuus kuud söönud ainult saia?“

Kui veelindude tervis halveneb, on nad vastuvõtlikumad haigustele. Sinna, kus inimesed neid toidavad, koguneb aina rohkem linde ning haigused hakkavad levima. Sellised kogunemised pole kasulikud ka toitjatele endile.

„Talvistes veelindude toitumiskohtades on suur oht, et hakkavad levima nakkushaigused, sest valesti toidetud lindude tervislik seisund on halb. Eks toitjad tassivad lindude väljaheiteid endaga koju kaasa ka,“ ütles Uustal.

Toitmine keelatud

Ornitoloogi sõnul toimivad saialembesed linnud peibutisena ka inimest võõristavatele liigikaaslastele. „Nemad saiast lugu ei pea, aga suur veelindude kogunemine jätab neile mulje, et tegemist on suurepärase talvitus- ja toitumiskohaga. Selle tulemusena nälgivad need linnud surnuks, kui nad looduslikku toitu ei saa,“ kirjeldas Uustal.

Kui tegu on mõne linnas asuva järve või tiigiga, siis muutuvad veekogu ümber liikuvad veelinnud huvipakkuvaks ka suurematele lemmikloomadele. „Linnakeskkonda meelitatud veelinnud on ka kerge saak kassidele-koertele ning neil on suur oht saada vigastusi liikluses,“ nentis Uustal.

Inimesi, kes veelinde toita tahavad, võib inimlikult mõista – kui ilma on karm, tundub, et veelindude toitmine on õige ja hea tegu. Kuid loodus pole inimese abiga arvestanud ning seetõttu peaks laskma asjadel toimuda loomulikul moel.

„Kihk veelinde toita tekib osal inimestel enamasti karmidel talvedel, kui siseveekogud ja rannikumeri on jäätunud, kuid sademeveesuublad rannikul ja veekogude ääres on soojema vee tõttu talv läbi jäävabad ja meelitavad veelinde ligi. Probleem tekib ka aastaringsetes toitmiskohtades,“ rääkis Uustal, kelle sõnul tahavad inimesed veelindudest toita ennekõike kühmnokk-luiki ja sinikael-parte.

„Peab meeles pidama, et veelindude toitmine on üldjuhul keelatud ning vaid erandjuhtudel lubatud – neist erandjuhtudest ja millega toita annab avalikkusele teada keskkonnaamet,“ märkis Uustal.

Toitke väikelinde

Kui suuremaid veelinde ei tasu ega tohigi toita, siis teine lugu on väikelindudega – kui ilm läheb karmiks, siis tasub neid kindlasti toita, sest väikesed tiivulised ise külmaga totiu ei leia ning nende elu satub ohtu.

„Väikelindude lisatoitmisel on mitmeid reegleid, neist olulisim vast see, et kui otsustad alustada lisatoitmisega, siis tuleb seda teha kevadeni välja. Lisatoiduna võib kasutada seemneid ja magedat pekki või searasva,“ selgitas Uustal.

Ornitoloogi sõnul on seemnetest on kõige populaarsemad päevalilleseemned, aga kindlasti tasuks pakkuda ka kaerahelbeid, pähkleid, teravilju jm seemneid, sest pikaajaline ühetaoline päevalilleseemne dieet ei ole samuti tervislik.

„Must- ja hallrästale meeldivad õunad – näiteks ära visatud mädaplekiga õuntest nad ära ei ütle. Vältida tuleb soolaseid asju,“ soovitas Uustal.

KÜSIMUS: Viimasel aastakümnel on olnud juttu, et rändlinnud jäävad aina rohkem talveks Eestisse. Kas sama trend on jätkumas?

Meelis Uustal
Eesti Ornitoloogiaühing

See, kui palju linde arvuliselt ja liigiliselt Eestisse talvitama jääb, sõltub talvisest temperatuurist ja lumerohkusest. Samas ei saa üldistada, kas talvitavate lindude koguarv on suurenenud või vähenenud, vaid seda tuleks vaadata liigi kaupa. Arvukuse kõikumised aastast aastasse on loomulikud. Maismaa talilindude seire näitab, et viimase 30 aasta jooksul on talvel arvukus tõusnud kuuel liigil, langenud kaheksal liigil ja stabiilne olnud 14 liigil.
Siiski, viimastel aastatel on olnud lühikesed ja soojad talved ning siis on mõned sellised liigid, keda talvel siin eriti ei kohta, jäänud suuremal arvul paigale. Näiteks viimasel talvel oli suurüllatajaks punarind, keda kohati talvitamas aedades üle Eesti. Üha rohkem suudavad asulates talve üle elada ka musträstad, kuid nendegi arvukus võrreldes rändse populatsiooniga on väike.