Kose vallas 415 hektaril laiuv Paunküla paisjärv on üks kalastajate meelispaiku, mille jääl õngitsevad nii kohalikud kui huvilised kaugemaltki.

Paunkülas elav Andre Paist (45) on püügiga tegelenud lapsepõlvest saati. Paisti sõnul spetsialiseeruvad püüdjad nii kala kui püüdmiskoha osas. “Kes on särje peal, kes ahvena peal, kes haugi peal. Kes püüab latikat, kes linaskit. Ja igaühel on oma koht välja kujunenud.”

Kunagi töötas Andre ka ehitaja ja saekaatrimehena. 13 aasta eest otsustas ta keskenduda vabakutselise harrastuskalamehe tööle. Püütud saagi müüb ta teistele kalameestele, kellel ei näkka: “Kes kala pole saanud, need võtavad minult.” Viie kilo eest küsib Andre 5-10 eurot.

MTÜ Paunküla Kalabaasi vedav Andre ise sööb kala kaks-kolm korda nädalas. “Oleneb, mis kätte oled saanud parasjagu. Iga päev ei taha, siis läheb üksluiseks.”

Kas pole hirmu, et kalamehed tõmbavad paisjärve tühjaks? “See on üks kapriissemaid järvi üldse. Siin võid nädal aega jutti uidata ringi ja mitte ühtegi kala saada,” väidab Andre. Muuhulgas proovib ta kätt Peipsi järvel ja Pärnu jõel.

1960. aastal Pirita jõe paisutamise teel loodud Paunküla järve suurim sügavus on kaheksa meetrit, keskmiselt siiski kolm meetrit. Kõige magusamateks püügikohtadeks peetakse järve madalamaid nurki, kus kalad kudevad.

Esimene jää tuli paisjärvele detsembris, jääpüügiga sai alustada jaanuari alguses. Andre väitel on jää praegu nii järvel kui Tallinna veehaardesse kuuluval Paunküla-Jägala kanalil juba 25-30 sentimeetrit paks.

Palju kalamehi Paunkülas kokku tegutseb, ei oska Andre öelda. “Vanasti vene ajal oli raamatupidamine olemas. Siis teadsime täpset arvu.” Peale järelemõtlemist ütleb ta: “Sadu käib järve peal. Nii eestlasi kui venelasi on, poolakaid, soomlased käivad.”

Kuidas poolakas järvele satub? “Tulevad oma matkaautodega puhkama,” selgitab Andre. Paisjärve leiavad nad üles kaartide järgi. Soomlastega korraldatakse iga-aastane Eesti-Soome kalapüügivõistlus, mis leiab aset 20. augusti paiku.

50-grammine ahven

Ehkki Andre väitel on paisjärvel sadu kalastajaid, märkab silm esialgu vaid lumega kaetud järvejääd. Täpsemal vaatlusel äratavad tähelepanu kaks musta punkti. On need puunotid? Korraga üks puunottidest tõuseb ja vahetab asukohta.

Jääl askeldavate kalastajate poole kõndides kuulen jalge all kahtlast praksumist. Kas jää on ikka 25-30 sentimeetrit paks? Kalastajatelt kuulebki, et seal, kuhu on puuritud augud, tuleb jää paksuseks vaid 10-15 sentimeetrit. Kohati vuliseb jääkihtide vahel vesi.

Kui jääpuurid on inimesepikkused metallikolakad, meenutab jääpüügi õng väheldast raadioantenni. Tõepoolest, augu kohal koogutades puudub vajadus pika spinningu järele. Tamiilgi on lühike jupats.

“Ei näkka. Me oleme siin esimest korda,” kostab Irina Badin (55), kui küsin püügiõnne kohta. Seda, et läbi jää võib kukkuda, Irina ei karda. “Ma nägin, et keegi sõitis siin mingi motikaga ringi. Vaatasin, et heina vedas.”

Irina pani abikaasaga Vassiliga (53) õnged sisse tunni aja eest: “Me käime ühe augu juurest teise augu juurde.” Auke puurib Vassili, kellega Irina on kalastanud ka Emajõel, Ermistul ja Pärnu jõel.

Korraga puhkeb Irina naerma. Vassili nimelt näitab talle 50-grammist ahvenat, mille äsja jääaugust välja tõmbas. See on päeva teine püük. Toidulaule säärast ei panda, küll aga tagasi õnge otsa, et püüda haugi.

“Praeme, paneme sügavkülma. Kõike ei söö ju ära korraga,” räägib Irina loodetava suure saagi kohta ning lisab: “No praegult me ei saa nagunii midagi.”

Vassili on Tallinnas elektrik, Irina töötab Omnivas postitöötlejana. Vassili sõnul püüavad nad veel tunni ja siis on selleks päevaks kõik.

5 tunniga 25

Paunküla veehoidlast algav kanal seevastu on kalamehi ligi meelitanud hulgi. Jää kanalil meenutab sinna puuritud aukude rohkuse tõttu suurt sõela.

“Oi, hästi näkkab säärase ilmaga. Juba on 25 kala,” kiidab pensionär Oleg Fjodorovitš (64), kes tuli Tallinnast sõbraga kanalile hommikul üheksa paiku. “Alguses oli rahvast kolmkümmend inimest, aga jäime vaid me kahekesi.”

Konkurendid ongi juba lahkunud või lahkumas. Kell näitab teist pärastlõunatundi ning tuul, pakane ja peagi saabuv hämarus murravad konti.

Sõnade kinnituseks valab Oleg enda püütud kalad kilekotist jääle. Osal on kerge jääkirme juba peal, osa sipleb veel, lootuses jääaugu kaudu taas vabadusse pääseda.

Et sõita kalastama, klapib Oleg nädalavahetustel sõbraga bensiiniraha. Kala on oluliseks toidulisaks, sest pension pole kiita. “See on väga väike” ütleb ta.