Õpetajana saadetakse mind klassi ette, kus on koos kõige erinevamad lapsed. Kõige tavalisemad õpilased on ühte klassi kokku pandud koos erivajadustega lastega, lisaks on igas klassis ka mõned andekamad lapsed, kellesse pedagoogid peaksid rohkem panustama. Aga õpetaja peab suutma kõiki võrdselt kohelda.

Nii mõtiskleb põhikooli 2. ja 3. astmes eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Kogenud, pika staažiga õpetaja. Et ta oma nime ja kooli avalikustada ei soovi, siis olgu ta lihtsalt Õpetaja.

Arutlusel all on erikooli rajamine

18. jaanuaril arutas Harjumaa omavalitsuste liidu volikogu erivajadustega õpilaste õpetamist Harjumaa koolides. „Hetkel on Harju maakonnas, ilma Tallinna linnata, kokku 85 erivajadusega õpilast. Iga omavalitsus, iga vald üritab nendega oma jõududega hakkama saada, erivajadustega lastele hariduse andmise probleeme lahendada iseseisvalt,” rääkis HOL-i tegevjuht Andre Sepp.

Hariduslikud erivajadused võivad olla tingitud erinevat tüüpi arenguhäirest, aktiivsus ja tähelepanuhäirest, autismist. Kõige tavalisem suhtumine on, et erivajadustega lapsed õpivad teiste lastega koos tavaklassis. Aga on ka teistmoodi lähenemisi. Näiteks Saku vallas on Kajamaa kool erivajadustega lastele. Seal võimaldatakse haridus omandada õpilastel, kellel ei ole jõukohane intellektuaalsete võimete tõttu õppida põhikooli riikliku õppekava alusel.

Oma mudelit otsivad Rae ja Saue vald. Harku valla Liikva külas avati mõned aastad tagasi eraalgatusena Liikva Päikesekodu. Seal õpetatakse autismi erinavate spektrihäiretega lapsi. Paraku esineb selle kooli tegevuses mitmeid juriidilisi probleeme.

„Meie koolis on erivajadustega lastele loodud omaette klassid, kus õpib koos tavaliselt viis kuni seitse last. Selles klassis õpetajana hakkama saada on hästi keeruline,” räägib Õpetaja, kelle koolis on erivajadustega lapsed jaotatud põhimõtteliselt kahte suurde gruppi – käitumisraskuste ja õpiraskustega lapsed.

„Kurb on see, et erivajadustega lapsi tuleb järjest juurde,“ tõdeb Õpetaja.

Sama kinnitab ka Kajamaa kooli statistika: 2020/21 õppeaastal oli koolis 45 õpilast, 2021/22 õppeaastal juba 52 õpilast, ja käesoleval, 2022/23 õppeaastal 56 õpilast, kusjuures nimekirjas on kogunisti 59 õpilast.

Ministeerium on eriarvamusel

„Vanasti olid erivajadustega lastele erikoolid,“ meenutab Õpetaja. „Siis ühel hetkel hakati neid likvideerima. Lapsed, kes sinna aastate jooksul saadetud olid pöördusid kõik tavaklassidesse tagasi,“ meenutab ta.

Kas poleks jälle aeg hakata ühiselt tegutsema, et meil oleks Harjumaal kool – või arvestades maakonna suurust kogunisti kaks kooli – kuhu erivajadustega lapsed suunata,“ pöördus HOL-i tegevjuht Andre Sepp omavalitsusjuhtide poole.

Mõtet toetas Kiili vallavanem Aimur Liiva: „Mõned head aastad tagasi tegutsesime ka perearstikeskuste loomisel analoogselt. Mitte iga vald ei rajanud oma keskust, vaid kaardistasime olukorra maakonnakeskselt. Ja siis koostöös sotsiaalministeeriumiga rajasime keskused,“ meenutas Kiili vallavanem Aimur Liiva.

Kõige tavalisem suhtumine on, et erivajadustega lapsed õpivad teiste lastega koos tavaklassis.

Mõtet toetasid ka teised omavalitsusjuhid. „Ka õpetajana toetan erikoolide rajamist. Just sellepärast, et suunata andekate lastega tegelemiseks rohkem ressurssi, mitte aga lugeda õppetunnis moraali räigelt korda rikkuvale käitumishälvetega lapsele,“ kõneles Õpetaja.

Küsimusi rohkem kui vastuseid

„Täna on küsimusi rohkem, kui meie oskame vastata. Teame, et ka Tartu maakond tegeleb sama küsimusega. Teame ka harisusministeeriumi seisukohta – see on jäigalt eitav,” rääkis Andre Sepp. Ministeerium toob erikooli rajamise takistuseks rahanappuse. „See aga ei pruugi alatiseks nii jääda,“ tõdes Andre Sepp. „Võimalik on saada regionaalarengu toetust erikooli vajaduspõhise uuringu läbiviimiseks,“ avaldas HOL-i tegevjuht lootust.

Omavalitsusjuhid otsustasidki viia ühiselt, omavalitsuste liidu raames 1. oktoobriks läbi uuringu, kas Harjumaal oleks vaja eraldi kooli erivajadustega lastele. Või arvestades Harjumaa suurust ja rahvaarvu, oleks vaja kogunisti kahte kooli? Ja alles siis langetada otsus kooli rajamise vajadusest.

„Raha kooli rajamiseks võime saada ka MATA-st ehk maakonna arengu tegevusprogrammist,“ tõdes Andre Sepp, jätkates: „Ega meil aasta lõpuks uuringu tulemusena ole veel ühegi kooli võtmeid, küll on meil aga teadmine, kuidas edasi minna erivajadustega lastele hariduse kindlustamisel. Sest probleem on süvenev.“

Erikoolid on nõukogudeaegne lähenemine
Jürgen Rakaselg, haridus- ja teadusministeeriumi kaasava hariduse valdkonna juht

Ühest küljest on arutelu ja selles kõlanud murekohad inimlikult mõistetavad. Samas on keerukas ja kurb lugeda, et ainuvõimaliku lahendusena nähakse vaid erikooli loomist. Eeldades, et omavalitsusjuhtide motiiviks on iga lapse arengu eest seismine ja samal ajal ka õpetaja töö mõistusepärane korraldamine, tasuks kaaluda teisigi lahendusi. Ja nende hulgas on mitmeid, mis otseselt koolipidajalt oma asutustesse enam panustamist nõuavad.

Loomulikult on omavalitsused autonoomsed oma koolivõrku korraldama. Sel juhul tuleks erikooli loomise mõte ka lõpuni mõtelda – kuidas sinna õpetajaid ja tugispetsialiste leida, kuidas seda üheskoos pidada ja mida teha, kui õpilased sinna teed siiski ei leia. Samuti väärib kaalumist, kuidas plaanitava erikooli loomist ja pidamist rahastatakse, sest ilmselgelt ei saa riik toetada selliseid samme, mis kohaliku omavalitsuse tegeliku kohustuse, milleks on igale õpilasele (ja õpetajale) austava ja väärika õpikeskkonna tagamine, kaugemasse tulevikku lükkavad või püüavad tähelepanu tegelikelt murekohtadelt eetiliselt vastuolulistele lahendustele juhtida.

Lõpetuseks tasub meelde tuletada, et õpilaste suunamine (eri)koolidesse on nõukogudeaegne lähenemine, milleks tänane õigusruum võimalust ei anna.