18. sajandil ehitatud Suurupi ülemine tuletorn on näinud nii häid kui halbu aegu. Tänapäeval torn vahte enam ei vaja – töö teeb ära automaatika –, küll on alates 30. aprillist võimalik hoonega tutvuda turistidel.
Helle Kares (69) meenutab: “Minu onu Elmar Kares oli majakavaht siin 1950. aastast peale. Tema taastas selle Suurupi ülemise tuletorni. Tuletorn oli seest tühjaks põlenud. Sakslased taganedes põletasid torni tühjaks, lasid elumaja õhku. Alumises tuletornis samuti oli vaja taastada.”
Viiekümnendatel töötas Suurupi kahes tuletornis kokku ligi kümme inimest. Ülemise tuletorni juurde ehitati uus elumaja. Vanadest hoonetest säilisid seal saun, kelder ja õliait.
“1978. aastal läks Elmar pensionile ja ta otsis omale siia järeltulijat. Järeltulijaks osutusid mina,” meenutab Helle. Tol ajal töötas kahes tornis kokku kuus inimest.
“Minu elukaaslane Peet Pajus oli majakaülem, me tulime siia koos tema ja tütre Anne-Lyga. Mina olin tehnik palgaga 90 rubla kuus. See oli väga väike. Tuli pidada loomi, et välja tulla. Saime hakkama. Tütar Kristiina sündis siin,” räägib Helle.
Kuidas majakavahi töö tol ajal välja nägi? “Meil olid siis kaheksatunnised vahikorrad. Ülemise tuletorni see hoone, mida me praegu renoveerime muuseumiks ja külakeskuseks, seal oli meil diisliruum, vahiruum. Sealt pandi mõlemad majakad tööle. Oli veel udusireen Ninava neemel. Kui Naissaar ei paistnud, siis tuli meil panna nautofon tööle,” kirjeldab Helle.
Nõukogude ajal inspekteeriti Suurupi majakaid põhjalikult. “Igal sügisel käis suur komisjon Kaliningradist, kes hindas. Komisjon käis kõik aiatagused läbi. Rohulible eest võis saada ka miinuse. Me olime korduvalt Baltikumi esimesed,“ räägib Helle uhkusega. Saadud aukirjad soojendavad siiani südant, terve sein oli neid täis.
Majakates töötas kaks aastakümmet Maie Pea (77). “Jala sai tuldud ja mindud. Siit otse üle põllu käisin,“ meenutab Suurupi külas elav Maie. „Me olime Hellega südamesõbrannad. Kõik mured ja rõõmud on üheskoos ära elatud. Me olime noored ja ilusad. Nüüd me oleme ainult… ilusad.”
Üheksakümnendate keskpaigaks oli Suurupi majakavahtide meeskonda jäänud kolm inimest – Peet, Helle ja Maie. Vahis tuli olla 24 tundi jutti – hommikul kuuest järgmise hommiku kella kuueni. “Vastutus oli suur, kui vool ära läks. Kui tormid olid, siis traadid läksid ju kokku,” räägib Maie.
Võitis automaatika
Peet suri ootamatult infarkti 1998. aastal, Maie koondati kaks aastat hiljem. “Ma töötasin 2004. aastani. Siis pandi tornidesse automaatika. Majakavahi amet läks ajalukku,” räägib Helle.
Praegu peab Helle pensionipõlve kenas valges majakeses Suurupi ülemise tuletorni kõrval: “2000. aastal anti võimalus elumaja ära erastada ja ka need ülejäänud hooned, kuna ma olin siin nii kaua töötanud.” Selle peale kulusid Helle enda, tütarde ja kadunud abikaasa EVPd.
Et Helle on hariduse poolest batikamaalija, veedab naine vanaduspäevi, pintsel peos. “Teen siiamaani seda tööd väikestviisi hobi korras,” lausub ta.
Kui varem töötasid Suurupi majakate tuled vaid öösel, siis praegu põlevad need ööpäevaringselt. “Ennem see tule klaasprisma oli laternaruumis. Nüüd viidi ta torni tippu, sest kaldas on nii kõrged puud,” ütleb Helle ülemise majaka kohta.
Suurupi alumine tuletorn. Krunt ja hooned selle ümber kuuluvad Helle tütre Anne-Ly Gross Mitti perele. PRIA Leaderi meetmest loodetakse rahalist abi. “Meil on pooleli see tehnilise hoone rekonstrueerimine. Sinna tuleb tuletorni muuseum ja ruumid külaseltsile,” räägib Helle.
Muuseum hakkab tegutsema hooajaliselt – mai algusest septembri lõpuni. „Aastaringselt ei ole mõtet seda lahti hoida, sellepärast, et esiteks ta on nii külm seest. Kui ilmad lähevad pahaks, siis ei saa torni ronida,“ arvab Helle.
Tütred võtavad teatepulga
Muuseumit jääb haldama Helle noorem tütar Kristiina Adamson (38), kes elab ühes Suurupi ülemise majaka kõrvalhoonetest, n-ö raadiomajas. “Ma arvan, et me arendame siis tuletorni toetavaid tegevusi ja elame ise siin jätkuvalt majakavahtidena edasi,” lubab Kristiina.
Plaanis on teha ülemise tuletorni juurde küla lõkkeplats, kontsertväljak, telkimisala ja palju muud. Eesmärgiks ei ole teenida kasumit, vaid eesmärk on olla küla keskus.
Suurupi alumise tuletorni kinnistu koos majadega ostis viie aasta eest Helle vanema tütre Anne-Ly Gross-Mitti (47) pere 200 000 euro eest. Siin on aga üks aga – ehkki suguvõsa omab Suurupi tuletornide ümber paiknevaid kinnistuid, kuuluvad tornid ise riigile, nende haldajaks on veeteede amet.
Millal avab uksed Suurupi alumine tuletorn? „“Meie taotlus tuletorni kasutusse saamiseks Suurupi Seltsile on ministeeriumis ja veeteede amet ei oska mingit tähtaega täna veel lubada, mis ajaks see leping sõlmitud saab, aga ilmselt selle aasta sees. Avamine reaalselt jääb järgmisse hooaega,” arvab Anne-Ly. See oleks 2018. aastal.
Pole karta, et tarmukate naiste dünastia hääbub. “Meil on Kristiinaga kahe peale päris palju lapsi, kaheksa last. Minul on veel kaks lapselast, varsti kolm. Meil jätkub pärijaid küll, kes seda edasi viivad,” naerab Anne-Ly.
