Pole midagi nörritavamat, kui võtta ette reis Eestimaa imelisest suvest jahedale Islandile. Nii võib mõelda… Võib aga mitte mõelda ja see ära teha. Eriti, kui Eestimaa suvi nörritab.

I

slandile jõudnud, tababki reisijat esimene üllatus – üle 26 kraadi sooja ja pea pilvitu taevas. Isegi rohkem kui 20 aastat Islandil reisijuhina töötanud Askur Alas tunnistab, et pole sellist asja varem kogenud.

Põhjamaine ilu

Ja ilm pole selles saareriigis ainus meeldiv üllataja. Pealinn Reykjavik on nagu vana rahu ise, ei kannata kuidagi võrrelda Euroopa teiste närviliste pealinnadega. Ka komme linna haljasalasid mitte niita pole Brüsseli rohepöörde käigus Islandile veel jõudnud. Brüsselis seisab isegi belglaste kurikuulsa kuninga Leopold II ratsamonument niitmata rohus keset linna… Seevastu Euroopa ühe väikseima rahvaarvuga riigi, Islandi heakord lausa kutsub nautima ja paitab silma. See kuidagi sobib Põhjala rahuga, küündides linnast kaugele välja – vähemalt nendesse piirkondadesse, mida ajakirjanikust reisija külastas. Et loodus vulkaanist tekitatud saartel on õrn, siis on turistide rajad reeglina kindla märgistusega, ei roni võõrad midagi iga suvalise vulkaanikraatri või liustiku peale. Ikka kindlat rada mööda. Ja Islandit väisavate turistide arv on taas ületanud kahe miljoni piiri. Tõenäoliselt võetakse siin ühe püsielaniku kohta vastu kõige enam turiste maailmas.

Ausambahullus…

Nende hästi niidetud haljasalade ja rohuplatside keskel hakkavad silma monumendid. Või ausambad. Või skulptuurid – nagu kellelegi suupärasem. Võimas skulptuur on pealinna ühel kesksemal väljakul imposantse kiriku ees Leifr Erikssonile, meresõitjale ja maadeavastajale, kes 500 aastat enne Kolumbust Ameerika mandrile jõudis. Nii et ka suuri maadeavastajaid on Islandil palju, eriti ühe elaniku kohta.

On aga ausambaid – samuti imposantseid ja samuti kesklinnas – millele kulutatud pronksi kohta tahaks küll küsida: kas läks ikka õigesse vormi? Üks neist elusuuruses ausammastest püstitati Taani kuninga poolt määratud foogtist maksukogujale ja tüliküsimuste lahendajale. Kuigi maksukoguja – mis ta nimi nüüd ka iganes oli? – töö oli rahvalt raha kätte saada, otsustas kogukond talle üksmeelselt skulptuuri püsti panna. Sest ta olla halva kõrval islandlastele ka head teinud – head maksutingimused välja kaubelnud. Nii et väga kaheti mõistetav isiksus. Siinkohal ei saa reisimees mitte meenutamata jätta, kui kaua vaidles Eesti rahvas Pätsi pea pärast, kas püstitada või mitte. Sest Eesti Vabariigi loomise kõrval olla Päts ka riigi mahamüüja olnud. Nüüd ei lõppe vaidlused teise maamärgi, rahvusooper Estonia juurdeehituse pärast.

Islandil on aga ka hoopis huvitavaid monumente – näiteks vanadest saagadest pärit kangelase Barduri kividest laotud üleelusuuruses kuju kaldajärsakul. Nii pole ükski suurem asum jäänud ilma oma maamärgita. Ja võib jällegi öelda – Island on ausammaste arvult maailmas tõenäoliselt esikohal. Vähemalt ühe elaniku kohta.

Ühe elaniku kohta on Islandil kõike kõige enam…

Kui veel mõelda, et Islandi Miss on tulnud ka Miss Universumiks, siis võib öelda, et ka misse on Islandil maailmas kõige enam. Muidugi ühe elaniku kohta. See aga tähendab juba, et Islandil elavad maailma kaunimad näitsikud.

Ei kuulnud aga reisimehest ajakirjanik Islandi päikese all kordagi seda juttu, et me oleme nii väike rahvas, meid on ainult 380 000, kolm korda vähem kui eestlasi, mis nüüd meie… Islandlased on uhked mitte ainult oma looduse, aga ka oma saavutuste, oma rahva üle. Kui ei saa absoluut­arvudes, saab inimese kohta – iseend ja oma maad suureks mõelda. Mitte halada.

Viimase hetke Sundhnúkuri vulkaani üllatus

See lugu oli minu poolt juba punkti saanud ja küljendamisele saadetud, kui kolmapäeva, 16. juuli hommikul kella 11 ­
paiku tuli Islandi kohalikest uudiste­kanalitest teade: saare edelaosas, Reykjanesi poolsaarel, hakkas taas purskama Sundhnúkuri vulkaan. Nii et pole see Island ka ilusale ilmale vaatamata rahulik midagi – seismiliselt aktiivsest piirkonnast evakueeriti osa elanikke ja ka turiste. Paljud teed ja turistide seas populaarne Sinine laguun suleti. Mingit paanikat aga saareriigis ei valitsenud – selleks oli purse liiga väike.

Õhtul, lennujaama sõites, sain purske ala ja sellest tekkinud tulekahju ehk poole kilomeetri kauguselt ka oma silmaga ära näha. Tuli lõõmas viiruna umbes kilomeetrisel lõigul, maa kohal hõljus must suitsupilv. Kui kedagi see häiris, siis olid need turistid – matka­-
autod tee äärde parkinud reisijad olid läinud tulemöllu lähemalt vaatama. Ekstreemturism – jälle üks põhjus Islandit külastada.

Imposantse kaasaegse kiriku ees Reykjaviki ühel kesksemal väljakul seisab meresõitja ja maadeavastaja Leifr Erikssoni monument, üks paljudest Islandi uhketest ausammastest.