Tõenäoliselt ühinevad kõik eurolaulusõbrad mõttega, et laupäeval Saku Suurhallis toimunud „Eesti laulu“ finaal oli läbi aegade üks põnevamaid, samal ajal ka kõrgel tasemel olnud lauluvõistlus. Selle võitis õige laul ja õige laulja – selles olid nii rahvusvaheline žürii kui ka telefonihääletajad pea ühel meelel.

„The show must go on!“ hüüdnuks tõenäoliselt legendaarne Freddie Mercury oma legendaarse hüüu pärast Saku suurkontserti. Ükskõik milline laul siis kolmest finaalis olnud laulust Euroopasse poleks pääsenud.

Võidulaulus, Stefani „Hope’is“ kõlas retroestraadilikkus käsikäes kantrimuusikaga. Kui siia juurde arvata veel selle armeenia verd poisi enda ehedus, sügavmustad silmad – sügavmustadesse silmadesse on tüdrukud aga alati uppunud –, hea lavatunnetus ja võimas esitus, siis polnud vist kahtlustki, kes lauluvõistluse seekord võidab.

Küsimus on, kas „Hope“ murrab südamed ka Euroopas, kas Euroopa näitsikud upuvad mustadesse silmadesse. See, et mõne välismaise kriitiku arvates polnud Stefani inglise keel kõige puhtam ja lavaline liikumine ei toetanud muusikat, Eestis võitu ei vääranud. Nüüd on küsimus: mida arvab Euroopa?

Läbinisti ehe

Seevastu laulukonkursil teise koha saanud ansambel Minimal Wind koos Elizabeth Tiffanyga tundus kuulajatele-vaatajatele, aga ka žüriile läbinisti ehe, seda rõhutasid oma intervjuudes ka mitu žürii liiget.

Ehe oli nende välimus, käitumine ja muidugi muusika. Tegemist oli ansambli esimese ülesastumisega konkursil. Samas kinnitasid ansambli liikmed, et neid võib kohata ka järgmistel aastatel.

„Võib-olla see oli parim asi, mis meiega juhtuda sai,“ sõnas ansambli kitarrist Taavi-Hans Kõlar. Ka teised liikmed olid õnnelikud, et võistlusel nii kaugele jõudsid.

„See, et me siia jõudsime, selle taga on nii palju väikeseid juhuseid ja vedamisi,“ rääkis Kõlar ja lisas, et isegi kui rahvas oleks neid hääletanud viimaseks, oleksid nad ikkagi olnud õnnelikud.

Ansambel jäi silma ka rahvusvahelisele žüriile, kes hindas bändi kõrgete punktidega. Laulja Elisabeth Tiffany sõnul võis nende laul silma jääda eelkõige seetõttu, et see erineb tüüpilistest Eurovisioni lauluvõistluste lugudest. „Võib-olla see ongi see, mis inimesed ahhetama paneb,“ mõtles laulja.

Liikmed tõdesid, et lauluga soovisid nad edasi anda autentsust ja ausust. „See kostis ka läbi žüriihinnangute,“ sõnas Kõlar ja arvas, et ka see võis publikule oluliseks saada.

Kolmanda koha saanud Elysa – kodanikunimega Elisa Kolk – looga „Fire“ haiguse tõttu „Eesti laulu“ poolfinaalis üles ei astunud. Küll aga pidas rahvas tema muusikavideot nii köitvaks, et otsustas ta saata finaali. Lõppvõistlusel tõestas Elysa, et oli seda väärt. „Ausalt öeldes mida rohkem ma sellest mõtlen, et ma ikkagi poolfinaalis ei esinenud ja siiani jõudsin, seda uskumatum see tundub!“ ütles artist pärast esinemist.

Tegemist pole Elysa esimese korraga „Eesti laulu“ võistlustules end proovile panna. Küll aga leidis laulja, et tema esinemine oli parim, mis ta kunagi üldse teinud on. „Mu esinemine minu jaoks täna oli mul siiani parim, mis ma teinud olen,“ tõdes artist.

Kui Elysale midagi ette heita, siis ehk liigset klantslikkust. Seda, mida Eurovision ise tegelikult nende aastatega kultiveerinud on. Nii et Elysat võib pidada Eurovisioni produktiks, mis seekord osutus paraku jääkproduktiks.

Tahapoole jäänud

„Eesti laulu“ finaal oli nagu mini-Eurovision, kus leidus muusikat igale maitsele. Ott Lepland seekord oma ballaadiga „Aovalgus“ kuulajate silmis ja südameis valgust ei süüdanud, ka meie tuntuima soprani Elina Nechayeva „Remedy“ polnud enam nii üllatuslik, et oleks sundinud televaatajaid telefoni haarama. Andrei Zevakin ja Grete Paia olid ju ise nunnud, aga mitte piisavalt.

Black Velveti „Sandra“ polnud küll maailma kõige moekam lugu, aga siiski oma läbikomponeerituses filigraanselt tehtud ja hingestatult esitatud. Stig Rästa „Interstellar“ pakkus seekord maailmatasemel poppi, aga jäi seekord kõvasti alla kauboikappamisele.

Kommentaar, Iti Aavik, pealtvaataja

Esimesest hetkest oli tunda, et publiku poolehoid kuulub Stefanile. Saalis olid toetajad igale artistile ning tugevad aplausid saatsid kõiki esinejaid, kuid Stefani ilmudes tundus, et Saku Suurhalli katus lendab pealt. Nii tugevad olid aplausid ja emotsioonid publiku seast. Stefan kõnetas publikut erinevas vanuses, oli näha, et tema poolt hõikasid kogu südamest nii lapsed kui ka täiskasvanud, mehed ja naised. Stefani enda südamlik olek hoovas saali ja oli tunda, et Eesti rahvas tõesti tahab, et laul „Hope“ ka Itaalias kõlab.

Harju Elu küsib, vastab „Eesti laul 2022“ võitja Stefan kodanikunimega Stefan Airapetjan.

Täna (meie intervjuu toimus kolmapäeval, 16. veebruaril) jõudsid kodulinna Viljandisse. Kuidas vastuvõtt oli?

Vastuvõtt oli väga soe. Igal pool, kuhu läksin, tulid inimesed juurde, naeratasid, soovisid head, kallistasid, tahtsid koos pilti teha.

Kas tänaval saad ikka kõndida või joostakse jalust maha?

Tänaval ei saa kõndida. Vähemalt pole proovinud. Aga mitte selle pärast, et jalust maha joostakse. Viljandi tänavatel on sama häda, mis Tallinna tänavatel – need on libedad. Täitsa jääs!

Kas oled juba jälginud lauluvõistlusi teistes Euroopa riikides? Kas oskad juba öelda, kes on su suurimad konkurendid teel Eurovisioni võidule?

Ei oska öelda, ei ole mahti saanud teiste riikide laule kuulata. Aga nüüd hakkan jälgima.

Kas „Eesti laulu“ hindamissüsteem rahuldas sind?

„Eesti laulu“ süsteem roogib nii professionaalsete muusikute kui ka rahvahääletusega järjest välja kaotajaid, kuni jääb sõelale ainus ja õige. Arvan, et see on väga hea süsteem. Õiglane.

Mis hetkel sa tundsid, et võit võib tulla?

Kogu see võistlus oli väga pingeline. Kogu meie meeskond väga lootis, et tuleb esimene koht. Aga kindlad me polnud. Pabistasime kuni hetkeni, mil võit ametlikult teatavaks tehti. Ka saatejuhid panid kogu aeg puid alla, aina kruttisid pinget. Aga noh, see on Eurovision.

Sa ütlesid lava peal antud esimeses intervjuus, et Eurovisionil on laulu aegu laval juba miljon hobust. Oli see mingi metafoor?

See vastus oli ikka naljaga pooleks. Eks hobused tule ikka silme ette, kui mõtled kauboidele. Aga tegelikult me alles istume „Eesti laulu“ tiimiga maha, hakkame arutama, milline peaks liikumine ja taust olema Torinos ja mida me Eurovisionil teeme.

Nii et sul algab tihe töö, valmistumine Eurovisioniks?

Nagu ütlesin, nüüd alles hakkame plaane pidama, kuidas ja mida teha, milline hakkab meie show välja nägema.

Mida ütleksid veel meie lugejaile?

Tahan tänada kogu eesti rahvast, kõiki toetajaid. Kui minu nimi võitjana välja hüüti, järgnes sellele tormiline aplaus. Tahaksin teid kõiki selle eest tänada. Show must go on!