Keskkonnaühendustel sai kõrini roosasse uttu mattunud menetlusest Sõrve kaitseala moodustamise ümber ning nii esitati riigikogule kollektiivne pöördumine, milles soovitakse selgust ja kutsutakse valitsust üles kehtestama Sõrve looduskaitseala avalikustamise käigus kokku lepitud piiride ja tingimustega.

Esimest korda käidi Harjumaal Harku vallas Muraste ja Rannamõisa ning Saue vallas Vatsla küla kanti Sõrve looduskaitseala moodustamise idee välja juba aastal 2006, asi on keskkonnaministeeriumis (KKM) kord kalevi alla torgatud, kord jälle lauale tõstetud, ent konkreetse otsuse langetamiseni ei ole jõutud tänaseni. Säärane vindumine pole mõistagi kasuks ei kaitseala loomise pooldajatele ega ka selle vastastele. Ettepaneku kohaselt oleks loodava kaitseala pindala kokku umbes 2600 ha.

Aastaid väldanud vindumine

Pooldajate rinde moodustavad looduskaitseorganisatsioonid, kohalikud elanikud ja Harku vallavalitsus (kogutud 4300 allkirja), teisele poole kaevikutesse jäävad metsamaa omanikud, kaevandusettevõtted ja kinnisvaraarendajad. Eramaad on kogu kavandatava kaitseala territooriumist 866 ha, millest sihtkaitsevööndisse ehk eriti range kaitsega alale on arvatud 282 ha ja piiranguvööndisse 556 ha. Valdavalt on tegu majandusmetsadega.

Ainuüksi kohalikud metsamaa omanikud tegid kaitseala dokumentide avalikul väljapanekul läinud aasta kevadel Sõrve looduskaitseala loomisele 26 vastuväidet. Maaomanikud ei ole rahul sellega, et kaitsealaga kaasneksid neile olulised piirangud metsa majandamisel, mida riik niikuinii üsna kitsilt kompenseerib, lisaks on need piirangud moel või teisel kogu kaitseala kehtestamise menetluse aja kehtinud.

Kavandatava Sõrve looduskaitseala paiknemine Harjumaal. Looduskaitseala 2006. aastal ette pandud välispiir on punase viirutusega, täiendavate uuringute alusel korrigeeritud välispiir, mis on ka looduskaitseala loomise ettepaneku aluseks, on esitatud roosa viirutusega. 2006. aastal ette pandud sihtkaitsevööndite piirid on helesinise viirutusega. Uuringute andmete alusel korrigeeritud sihtkaitsevööndid on tumesinise viirutusega.
Skeem keskkonnaamet 

Samas on elurajoonid tasahilju ja visalt kaitse alla planeeritud ala vallutamas. Kõige krooniks on Sõrve kavandatava kaitseala all maapõu rikas lubjakivist, mille puudusest Harjumaal kirjutasime ka eelmises Harju Elus.

Selline on siis lähtepositsioon ajal, kui riigikogu võttis läinud aasta novembris kollektiivse pöördumise menetlusse; nüüd, 20. jaanuaril aga korraldas parlamendi keskkonnakomisjon arutelu, milles pöördumise algatajad said oma argumente esitleda, keskkonnaamet ja KKM oma tegevusi avada ning komisjoni liikmed küsimusi esitada.

Olgu etteruttavalt öeldud, et keskkonnakomisjon esialgu veel midagi ei otsustanud, selle esimees Yoko Alender avaldas lootust, et ühise seisukohani jõutakse veebruaris. Ja veel selgituseks – lõpliku otsuse looduskaitseala moodustamise kohta langetab keskkonnaameti ettepaneku põhjal valitsus. Riigikogu keskkonnakomisjoni seisukoht on sealjuures soovitusliku iseloomuga.

Kompromissile kohta pole

Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi professor Kalev Sepp, kes esindab ka Eestimaa Looduse Fondi, märgib, et kõnealune ala on puhke- ja rohealana tähtis nii kohalikele kui ka Tallinna inimestele. Uuringutele tuginedes tõdeb ta, et viimase paarikümne aasta jooksul on Tallinna ümbruse rohevõrgustiku olukord paljudes kohtades halvenenud, näiteks mitusada hektarit väärtuslikku roheala on muudetud elamumaaks või rajatud sinna karjääre.

Sõrve metsas elab rohkesti kakulisi, kellest mõne populatsioon olevat seal arvukam kui Lahemaa rahvuspargis. Pildil värbkakk. 

„Sõrve kavandatava kaitseala maa-ala on n-ö viimane rohevõrgustiku tugipost Tallinnast lääne suunal. Kui mingi tugiala läheb rohevõrgustikust välja, siis selle mõju ulatub tegelikult palju suuremale alale,“ kirjeldab Kalev Sepp. „Iga selline tugiala on kulda väärt. Igal rohealal on oluline roll kohalike elanike elukvaliteedis, need on tähtsad rohemajanduse edendamisel, elurikkuse hoidmisel, inimeste tervise hoidmisel jmt.“

Harku valla tellitud Sõrve teadusuuringu koondaruande koostaja, OÜ Tirts & Tigu juhatuse liige Lauri Klein on seisukohal, et otsustada on tarvis läbimõeldult kõiki argumente tasakaalustades. Näiteks ka selles osas, mis puudutab piirkonna rikkaliku lubjakivimaardla kasutamist.

„Valitsusel on vaja teha kaalutlusotsus, kas kaevandus või looduskaitse,“ ütleb Klein. „Kompromissi teha pole seal võimalik, sest kui hakata seal maapõuest lubjakivi välja võtma, siis kotkad, kakulised ja teised liigid sinna alles ei jää.“ Tema sõnul on loodusväärtus Sõrve alal kümnetes, kui mitte sadades kordades kõrgem kui see väärtus, mis saadaks maavarade kaevandamisest.

Vald paneb karjääride laienemisele piiri

Harku vallavolikogu esimees Priit Kotkas räägib, et kui millalgi nõukogude ajal lubjakivimaardlad n-ö maha joonistati, siis oli selles kohas vaid mets, ei enamat. Praeguseks on Harku valla elanikkond kasvanud toonasega võrreldes neljakordseks ja tasapisi on teoks saamas ammune generaalplaan Suur-Õismäest.

„Meil on ümber Sõrve metsa tõmbunud ring, mis sisuliselt muudab selle kogukonnametsaks. Sõrve kaitsealaga tegelemine on Harku valla jaoks olnud pikki aastaid prioriteetne tegevus, sest me näeme, et arendajate surve selle piirkonna vastu ühel, teisel või kolmandal viisil on suur,“ selgitab Kotkas valla seisukohta. „Kes tahaks metsa maha raiuda, kes ehitada, kes kaevandada. Nii on meie eesmärk saada nendele aladele täiendav riiklik kaitse, kuna kohalikust kaitsest alati ei piisa. Pealegi ei jää kaitseala ainult Harku valla aladele.“

Kavandatava Sõrve looduskaitseala südames on säilinud rikkaliku elustikuga metsamassiiv, ilmselt ainus, mis Tallinna kesklinnast paarikümne kilomeetri kaugusel, kuhu mahuvad nii inimene, mets kui ka selle asukad. Fotod Val Rajasaar 

Ka kinnisvaraärimehena, peaasjalikult küll Virumaal paiknevate objektide arendajana tuntud Priit Kotkas nendib, et lageraied tungivad tänapäeval juba ka pealinna piiridesse ja kunagisest Tallinna piiranud nn rohelise vööndi metsadest ei peeta enam miskit. Sestap paneb ta ette luua taas linna ümber selline roheline vöönd kui elanikele oluline puhke- ja virgestusala.

Kaevandamisega praegusest Harku karjäärist väljapoole liikumist Kotkas kuigi mõeldavaks ei pea. „Me ei näe võimalust, et üle Tabasalu–Harku maantee kaevandused laieneda võiksid,“ kinnitab ta.

Elanikud poolt, majandajad vastu

Keskkonnaameti looduskaitse planeerimise juhtivspetsialisti Riina Kotteri sõnul lähtub amet ka Sõrve puhul üleriiklikest kaitsealade moodustamise põhimõtetest. Praegu jutuks oleva menetluse algatamine toimus 2019. aasta aprillis, aasta hiljem jõudis kaitsekorra eelnõu avalikkuse ette.

„Avaliku väljapaneku raames saime 54 kirja, neist 19 olid kaitseala pooldavad, erapooletuid arvamusi oli 9 ja kaitseala vastu oli 26 pöördumist,“ iseloomustab Kotter laekunud tagasisidet. „Poolt olid valdavalt elanike grupid ja keskkonnakaitse organisatsioonid, vastu maa- ja metsaomanikud.“

Riina Kotter tõdeb, et olulisim aruteluobjekt oli kaevandamise teema. Nii pani majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) ette arvata kavandatavast kaitsealast välja kolm uuringuruumi: Rannamõisa 1, 2 ja 3. Samas asuvad need alad kaitseala n-ö kõige väärtuslikumal alal, sisuliselt selle keskel. Keskkonnaamet leiab aga, et neid uuringuruume kaitsealast välja arvata ei saa. Kuigi osa uuringuruume jääb kaitseala piiridest välja, on ka neil karjääride avamine ikkagi sisuliselt võimatu, sest need on praeguseks juba suuresti asustusega kaetud.

Lisaks soovisid mõned maaomanikud oma valdustele leebemat kaitsekorda – näiteks sihtkaitsevööndi asemel piiranguvööndi korda. Ent oli ka neid, kes panid ette kavandatavast rangema kaitsekorra kehtestamist. Ka metsanduse teemal tuli risti vastupidiseid ettepanekuid.

„Saatsime määruse eelnõu novembris KKM-i. Keskkonnaamet on seisukohal, et Sõrve kaitseala moodustamine on põhjendatud ja see peaks tulema sellistes piirides, nagu praegu ette pandud,“ ütleb Kotter.

Eesti erametsaliit pöördus mullu oktoobris keskkonnaameti poole ettepanekuga, et Sõrve kaitseala ei peaks hõlmama neid eramaid, mille omanikud pole nõus riigi pakutud tingimustel nende maade arvamisega kaitseala koosseisu. Erametsaliidu tegevjuht Jaanus Aun märgib, et ainuüksi erametsade majandamisest kõrvale jätmine Sõrve aladel tekitaks riigile otsese kuluna 360 000 eurot aastas, kusjuures aastas jääks saamata 700 000 eurot lisandväärtust.

Kommentaar, Taimo Aasma, KKM-i looduskaitseosakonna juhataja: põhiline dilemma on ehitusmaavarade saadavuse küsimus

Kõige suurem murekoht Sõrve kaitseala moodustamise juures on maavarade kaevandamine – kuidas see situatsioon lahendada. Sisuliselt spetsialistide tasandilt läheb nüüd otsustamine üle poliitilisele tasandile, keskkonnaministeeriumi ees seisab keeruline küsimus see poliitiline kokkulepe saavutada. Keeruline kui mitte võimatu on leida mingit kompromissi, paratamatult tuleb teha valik ühe või teise otsuse kasuks.

Detsembri lõpus algatas valitsus Harju maakonna maavarade teemaplaneeringu koostamise. See on väga kriitilise tähtsusega ja pikalt ette valmistatud dokument, mis peab ütlema, kus on need kohad, kus pikas perspektiivis maavarasid kaevandada saab. Enne 2025. aastat seda planeeringut valmis ei saa, aga ei tahaks, et kaitseala otsus jääks seetõttu veelgi venima ja lõpuks lükkuks jällegi määramatusse tulevikku.

Ma ei oska praegu öelda, millal eelnõu võiks jõuda valitsusse. See oleneb reglemendist – kui me jõuame MKM-iga ikkagi tulise vastuseisuni, siis on ka eelnõuga keeruline valitsuse istungile minna.

Keda on vaja Sõrve looduskaitsealal kaitsta?

• Sõrve ala koosneb kolmest tuumikterritooriumist: Muraste ja selle ümbruskond, kavandatava kaitseala süda ehk Sõrve metsamassiiv kõige suurema arvu väärtustega ning Tugamanni piirkond.
• Kaitseväärtuste hindamise käigus leiti, et Sõrve ala põhiline väärtus on peaaegu terviklikult säilinud metsamassiivid, kus erinevad metsatüübid on seotud suuremate katkestusteta.
• Alal registreeriti umbes 800 loomaliiki, nende seas sadakond kaitsealust või ohustatud liiki.
Kavandataval kaitsealal esinevad:
• kaitsealused putukad, näiteks suur-kuldtiib (III kaitsekategooria), teelehe-mosaiikliblikas (III), sõõrsilmik (III), vareskaera-aasasilmik (III) jt;
• kaitsealused kalad, näiteks lõhe (II), jõesilm (II) ja hink (III);
• mitu haruldast roomajat ja kahepaikset, näiteks rohukonn (III), harilik kärnkonn (III), rabakonn (III), tähnikvesilik (III) jt;
• kaitsealustest lindudest näiteks merikotkas (I), kassikakk (I), karvasjalg-kakk (II), valgeselg-kirjurähn (II), jäälind (II), kanakull (II) ja hulk teisi linnuliike, sealhulgas kakulisi;
• imetajatest näiteks põhja-nahkhiir (II), suurvidevlane (II), veelendlane (II), saarmas (III), ilves (V) jt.
• kaitsealused seened: haavanääts (III), hall-hundiseenik (III), taiga peenpoorik (III), pruunikas mütsnarmik (III), samuti esineb seal hulk põlismetsa nn indikaatorliike, näiteks männi-vahakorgik, lilla tümak, roostepruun taelik, haavataelik jt.
• Soontaimedest esineb jumalakäppa (II), kõdu-koralljuurt (II), laialehist neiuvaipa (III), kahelehist käokeelt (III), aas-karukella jt.
• Kaitseala peamine väljakutse on vanade metsade säilitamine ja vaid minimaalse, looduskaitselise sihtotstarbega metsaraie lubamine.
Allikas: OÜ Tirts ja Tigu