2024. aasta kevadel hinnati metskitsede asurkonna suurus 65 000–80 000 loomale, mida on ligi 30% vähem kui 2023. aastal. Keskkonnaamet on andnud soovituse Mandri-Eestis metskitsede küttimisest hoiduda.
Keskkonnaagentuuril on käimas aktiivne ulukiseire, sellega paralleelselt jahimeeste esitatud seireandmete sisestamine ja analüüs, mille tulemusena selguvad suve alguses selleaastased täpsemad arvud.
Kuhu sõralised kaovad?
Sigade Aafrika katku leviku vältimiseks on keskkonnaameti soov metssigade arvukus madalal hoida. „Katku leviku tõttu on võib-olla mõnes piirkonnas nii, et metssigade arvukus oli seal enne kõrge, aga praegu on see madal või neid praktiliselt ei olegi,“ selgitab keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhataja Tanel Türna.
„Vaatame iga olukorda juhtumipõhiselt. Kui jahipiirkonna kasutaja on tahtlikult jätnud küttimislimiidi täitmata, on see meiepoolse mõjutamise koht. Seevastu kui on põhjendatud, et sigu looduslike protsesside või katkupuhangute tõttu ei ole, siis keskkonnaamet loomulikult kedagi ei sanktsioneeri,“ selgitab ta.
Kuna metskitsede arvukus oli eelmisel aastal ligi 30% langenud, on Türna sõnul antud Mandri-Eesti maakondlikele jahindusnõukogudele soovitus käimasolevaks jahihooajaks tehtud varasemad otsused ümber vaadata ning metskitsede kohustuslikud minimaalsed küttimismahud määramata jätta, vajadusel piirduda sümboolsete soovituslike mahtudega.
Hetkel pole Euroopas aset leidnud juhtumitega seotult ja ka mujal Euroopas ühtegi suu- ja sõrataudi (SST) juhtumit metsloomadel tuvastatud.
Sõraliste arvukuse vähenemise juures on oma roll endiselt ka salaküttidel.
Salakütid tegutsevad endiselt
Eelmisest kevadest on Pärnumaalt veel pooleli kriminaalasi, mida võib pidada vähemalt viimase kümnendi suurimaks salaküttimise menetluseks. „Kahtlustuse kohaselt võisid kahtlusalused salaküttimise tulemusena ebaseaduslikult tappa kümneid metsloomi, muuhulgas põtru, metssigu, ilveseid ja hunte. Uurimine on veel pooleli ning rohkem infot hetkel jagada ei saa,“ kõneleb Türna.
Eestlane ulukilihast ära ei ütle
Linnamäe lihatööstuse juhatuse liige Indrek Loorens ütleb, et Eestis on metsloomaliha ja sellest töödeldud tooted suhteliselt hästi vastu võetud. „Kindlasti jääme me sellega alla Skandinaavia riikidele, aga see võib tulla ka sellest, et metsloomaliha on keskmiselt tunduvalt kallim võrreldes teiste lihadega,“ arvab ta. Aastas varub Linnamäe lihatööstus keskmiselt veidi üle 3000 loomühiku ulukeid, ca 60% toodangust läheb välismaale.
Eesti toiduainetööstuse liidu juhataja Sirje Potisepa (pildil ) sõnul võiks ulukiliha olla Eesti poelettidel rohkem, see peaks olema kättesaadavam ja taskukohasem. „Viimane argument mängib praegu toidu valikul kõige suuremat rolli ja nii võivad hõrgumad gurmeetooted jääda lettidele seisma, mis tähendab, et varsti arvatakse need jaekaupluste sortimentidest ka välja,“ sõnab ta. Hiljuti kehtestatud regulatsioon aitab kaasa jahimeeste enda kütitud loomade töötlemisele ja turustamisele.
Läheneda saaks ka teisiti
Eesti metsloomaühingu juhatuse liikme Katrin Idla sõnul on suurim probleem see, et loodust ja metsloomi käsitletakse inimese omandina. „Selline keskaegne mõtteviis tänapäeva arenenud tehnoloogilises maailmas on täiesti kohatu ja barbaarne,“ leiab ta. „Inimene on võimeline endale ise toitu tootma ning kariloomade hulk võrreldes metsloomadega on tohutu. See, et metslooma ei nähta mitte looduse ja ökosüsteemi osa ja väärtusena, vaid delikatessina inimese toidulaual, on ahnuse, täitmatuse ja rumala enesekesksuse tippsaavutus,“ lisab Idla.
Kuuldavasti on tänapäevane jahipidamine selline, et metssigu ja karusid toidetakse ning peetakse justkui n-ö metsafarme, jälgides tegevust rajakaameratega. „Samas kohas lastakse loomad pärast ka maha ning lihatööstus tuleb toorainele järele. See on väga kaugel eetikast ja sellest jahist, kus metsloomal peab olema ka võimalus pääseda,“ tõdeb Idla. „Jahipidamine on tänaseks muutumas aina tulusamaks tööstusharuks. Maailmas on aga arvukalt juhtumeid, mis tõestavad, et terviklik ökosüsteem, milles on muu hulgas ka kiskjad ja saakloomad omavahel loomulikus tasakaalus, ei vajagi inimese välist sekkumist ulatusliku küttimise näol, vaid kütitakse vaid nn nuhtlusisendeid,“ lisab ta.
Ka Tartu ülikooli terioloogiateadur Egle Tammeleht (pildil) leiab, et metsloomade majandamise tuhinas kiputakse üleliia arvestama inimeste vajadustega ning pea üldse mitte loomade omadega. „Reaalses maailmas ei saa tuua häid tulemusi liigselt lihtsustatud lähenemine, kus püütakse loomade arvukust suunata soovitud suunas, arvestades küttimisel vaid arvestusliku juurdekasvuga, arvestamata isegi mitte looduslikku suremust, rääkimata muudest loomade käekäiku mõjutavatest teguritest,“ selgitab ta.
„Ka lõputuna näivaid konflikte metsloomadega, mis on sageli suurte küttimismahtude ajendiks, tuleks samuti püüda peamiselt ennetada muude vahenditega peale küttimise. Sageli arvestatakse neil juhtudel vaid konfliktis oleva inimese õigustega, ent arvesse jääb võtmata loomade olemisõigus ning ka kõigi teiste inimeste õigus elada loodusrikkuses,“ lisab Tammeleht.
