Eestis suurenes vaatamata Saksa okupatsioonile jaanuaris-veebruaris 1918 iseseisvusidee. See tipnes 24. veebruaril vabariigi väljakuulutamisega. Soomes käis samal ajal 108-päevane verine kodusõda, mis tõi kokku vähemalt 17 000 ohvrit ning aastakümnete pikkuse lõhe kogu ühiskonnas.

Eduskund kuulutas Soome iseseisvuse välja 6. detsembril 1917. Välisriigid nõustusid aga noore riigi suveräänsust tunnustama alles siis, kui seda oli teinud Nõukogude Venemaa valitsus eesotsas V. I. Leniniga. Seda tehti sama aasta 31. detsembril, kuid kahjuks ei järgnenud sellele Vene vägede väljaviimist riigist.

Jaanuari lõpus 1918 alustasid punased Lõuna-Soomes ja Helsingis võimuvõtmist. Parlament ning valitsus kolis Kesk-Soome rannikule Vaasasse. Valgete ehk valitsusvägede tugiala oligi Kesk- ja Põhja-Soomes ning nende ülemjuhataja kindral C. G. E. Mannerheim.

Lahingud kestsid kokku 108 päeva. Aprilli alguses peeti Tampere all suur lahing punaste ja valgete vahel, mille viimased võitsid. Samal ajal saabus Lõuna-Soomesse eestlastelegi tuntud kindrali R. von der Goltzi juhitud 10 000-meheline diviis, mis vallutas kuu keskpaigas Helsingi. Soome valitsusvägedes oli tippaegadel 80-90 000 võitlejat.

“Mulle pakub suurt huvi Eesti Vabadussõda. Seal oli selge, et tegu oli tõesti iseseisvussõjaga. Oli olemas agressor, rindejoon ning lahingud,” ütles Sepp Zetterberg. Ta näitab enda raamatut “Iseseisva Soome ajalugu” ning M. Klinge “Soome lühiajalugu”. 

Ajaloolane, estofiil ja akadeemik Seppo Zetterberg on võtnud raamatus “Iseseisva Soome ajalugu” karmi kodusõja kokku. Valitsusväed kaotasid tema andmetel langenutena 3200 meest ning punaste kaotused olid umbes 3600 meest. Punase terrori läbi sai surma 1649 inimest ning valge terrori läbi umbes 8380 inimest. Hukkunute koguarv on vähemalt 17 000. Lisandusid hilisemates kohtuotsuste täideviimisel hukkunud, laagrites ja nälja ning viletsusega surnud.

Soome saja aasta tagusest tragöödiast ning selle tagajärgedest rääkiski Harju Elule Seppo Zetterberg.

Millised olid jaanuaris 1918 värskelt iseseisvunud riigis alanud kodusõja pooled ja riikide huvid?

Valitsuse väeosi ning tegevust toetas Saksamaa. Nendelt tuli ju kevadel kohale ka 10 000-meheline Läänemere divisjon. Saksa keisririik oli toona veel tugev ja võimas. Lenini valitsus oli küll 31. detsembri viimastel tundidel tunnustanud noore riigi iseseisvust, kuid ikkagi toetati jätkuvalt Soome punaseid. Seega oli sõda tunduvalt mitmekülgsem kui ainult põhjanaabrite sisesõda.
Ametliku Soome valitsuse poliitika oli toona üsna saksasõbralik. Suvel 1918 otsiti riigile kuningat. Leiti, et parim valik on Hesseni prints Friedrich Karl ehk Väinö I. Novembri alguses kukkus keisririik kokku ning mõlemad maad ehk Eesti ja Soome pääsesid Saksa võimu alt.

Mida valitsus jaanuari alguses 1918 otsustas?

C. G. E. Mannerheim hakkas ülemjuhatajana Soomes korda looma. Seaduslik valitsus põgenes Vaasa linna, mis asub Põhjalahe ehk Botnia lahe ääres Kesk-Soomes. Helsingis asus nn punane valitsus. Punaste vägede käes oli Lõuna-Soome mõttelise jooneni Pori-Tampere-Mikkeli-Viiburi. Mannerheim, muide, ei tahtnud, et Saksa väed tuleksid Soomele appi. Ta rõhutas, et me peame ise enda probleemid lahendama ning ise tugevaks saama. Aga valitsus küsis ikkagi Saksamaalt abi. Punaste rahvakomissariaadi eesotsas oli Kullervo Manner.

Sõja- ning erinevate poolte terrori ohvreid saab arvestada kokku pea 17 000 inimesega. Kas 26. aprillil valitsuse vägede poolt võetud Viipuri langemisega lõppesid ka ohvrid?

Ega ametliku sõja lõpuga ei saanud ohvrid veel otsa. Punased kaotasid sõja ning valitsus asutas pärast seda suured laagrid. Nendes hoiti kevadel ja suvel 1918 kümneid tuhandeid punaseid. Tuhanded surid nälga või nakkushaigustesse, kohtud langetasid kokku 555 surmaotsust. Täide viidi nendest 265.

Jaanuari viimastel päevadel 1918 hakkasid valitsusväed Vene garnisonidelt relvi ära korjama. Kätte saadi ka suurtükke. 

Tulevasi presidente osales ühel või teisel moel 1918. aasta sõjas päris mitmeid. Mannerheimist juba rääkisime, lisaks parlamendi ehk Senati juht, hilisem riigihoidja P.E. Svinhufvud ning valitsuse tegevjuht maikuust J.K. Paasikivi. K. Kallio ning R. Ryti varjasid ennast punases Helsingis. Väga noor U. K Kekkonen võitles aga rindel. Kui palju mees hiljem juhtunut meenutas?

Ta oli aastal 1918 vaid veidi üle 17-aastane noormees. Võitles Soomes valgete poolel ning kindlasti sai selle traagikast mõjutatud. Aga eriti palju ta sellest perioodist palju ei rääkinud ega kirjutanud.

Soome punakaartlane ja tema naine enne mehe rindele minekut. 

Millal sai Soome ühiskond aastatel 1917–1918 tekkinud haavadest üle?

Esimene paranemise etapp oli Talvesõda aastal 1939. Toona oli üks agressor ehk NSVL ning võitlus sissetungijaga ühendas rahvast. Aga aastal 1918 juhtunu läks rahvale väga sügavale hinge, sest rindejoon jooksis mööda perekondi ja sugulasi. Kodusõjad ongi alati väga traagilised.

Kas täna, sada aastat hiljem, on Soomes lõpuks lepitud kodusõja tulemuste ning järelmõjudega?

See oleks loomulikult väga hea, kui nii oleks. Aga ma ei ole päris kindel. Olgugi et sündmustest on möödas juba sajand, kuid ikka veel küsitakse, kus sinu vanaisa, vanavanaisa või vanaonu nendel aastatel oli – kas punaste või seadusliku valitsuse pool.