Rajatis, mida hiinlased oma külalistele kindlasti erilise uhkusega näitavad, on Suur Hiina müür. See on oma 8550 kilomeetriga maailma mastaapseim inimkäte poolt rajatud ehitis. Ometigi võib sellestki mastaapsusest arvata mitut moodi.
Üksikuid müürilõike hakati Beijingi kaitseks rajama 3. sajandil enne Kristust, Suur Hiina müür valmis 220 – 200 eKr, kui keiser Qin Shi Huangdi lasi üksikud müürilõigud omavahel ühendada. Ikka kaitseks põhja poolt alatihti ründavate mongolite vastu.
Sest hiinlased olid oma olemuselt kõplaga varustatud töökad põllumehed, mongolid oma kiirete hobuste, vahedate mõõkade ja täpsete vibudega esmaklassilised sõjamehed. Nii oleme lugenud ajaloost ja nii kõneles meile kohalik giid, unustamata rõhutada just hiina talupoja töökust ja mongolite söjakat ahnust. Kõndides aga pea kümne meetri kõrgusel ja viie meetri laiusel müüril, imetledes samas kuis see hall koloss nagu võimas madu kõrgete järskude mägede vahel katkematult lookleb, kandes oma turjal veel võimsaid vahitorne, küsid tahtmatult: oli siis hobuarmee vastu järskudele nõlvadele vaja tõesti rajada kümne meetri kõrgust müüri . Sest hobune pole kaljukits, kes järskudest nõlvadest üles suudab söösta, sõjamees seljas.
Suurusehullustus või turvalisus?
Ehk kannatasid Hiina keisrid juba siis, rohkem kui 2000 aastat tagasi mania grandiosa all, näidates kõigile naaberrahvastele – ainult meie suudame ehitada sellise kaitserajatise, eks te proovige rünnata, meie oleme võitmatud. Nii täitis see kaitserajatis ehk veel võimsamat psühholoogilist kui militaarset eesmärki.
Ja tänase Hiina juhtidel pole see mania grandiosa kuhugi kadunud, pigem kasvanud. Nüüd tahetakse tõestada kogu maailmale, et Hiina on võimsaim.
Teisest küljest on müür kaudselt oma eesmärgi täitnud. Hiina on turvaline. Kõnni siis öösel või päeval, südalinnas või vanalinna hutongi kitsastel tänavatel, Pekingis või Shanghais või Zhu-Jia-Jiao rahvarohketel kaubatänavatel -igal pool on turvaline. Ei sirutu ükski kõhn kollane käsi võõra kaamerat haarama või rahakotti krahmama. Ei üritata ka poes tagasiloetava rahaga petta. Pigem tehakse sind lolliks nii, et sa vabatahtlikult oma raha ära annad, arvates et oled ise rohkem vastu saanud kui välja andsid. Aga see on juba Hiina kavalus. Nagu Suur Hiina müürgi.
Kõverad katused
Keelatud linn-seda nime esimest korda kuuldes tekib ikka mõte, et tegemist on milllegi väga salapärase, õudse ja ehk natuke müstilisegi paigaga. Tegelikult pole selles Keelatud linnas müstilist midagi. See keset Pekingit 72 hektaril asuv maailma suurim puithoonete kompleks, mis rajati aastatel 1406 – 1420 ja kuhu kuulub ligi 1000 hoonet. See oli erinevate Hiina keisrite elamis- ja valitsemispaigaks 1912. aastani. Loomulikult on linn kaitstud võimsa, üheksa meetri kõrguse kivimüüri ja laia vallikraaviga. Selles kompleksis elas siis keisriperekond koos oma 5000 kaaskondlasega, alates kõrgetest riigiametnikest ja lõpetades teenritega.
Hiinapärased hooned on avarad (seedripalgid ehituseks toodi Põhja-Hiinast), tänavad laiad, väravad kõrged ja aiad hiinapäraselt kaunid. Olles aga kaugel võõral maal, vilksavad mõtted ikka kodu poole, võrreldes silme ees seisvat kunagi koduses Euroopas kogetuga. Näiteks Loire jõeoru lossid Prantsusmaal, kus armastasid selle riigi ülemad aega veeta, tunduvad märksa aristokraatlikumad ja pompöössemad. Ja rikkalikumalt ehitud. Rääkimata Talvepaleest Peterburis, kus ülimas luksuses elasid Vene tsaarid. Hiina paleed on lihtsad sammastega puitehitised, liigse luksuse ja toreduseta.
Selle paiga tegi huvitavalt sümboolseks aga kohalik giid, kelle sõnul olla ühele Hiina keisrile väga meeldinud, kui töömehed olid katuse oskamatusest kõvera ehitada. Selle asemel et töömehi rängalt karistada-nagu Hiinas kombeks-lasi ta katusele veel kõverust lisada ja järgmised hooned juba kaardus katusega ehitadagi. Nüüdseks on see kunst levinud paljudesse Ida- ja Kagu-Aasia riikidesse.
Hiinlastele oli see linna aga aastani 1912 tõesti suletud. Sellest ka salapärane nimi ehk Keelatud linn
