Tänavu augustis külastas Marika Tiits-Õispuu koos tütre Anna-Liisaga Novosibirski lähedal asuvaid külasid. Ta nägi oma sünnikohta ning käis ka Kinterepi külas, kus vanemad maja ehitasid. Küüditatud eestlaste lugusid sealkandis teatakse, kuid mäletajad on juba vanad.
Meenutusi reisist Novosibirski oblastisse tulid Keila sotsiaalkeskusesse kuulama saatusekaaslased, Aštakis, Kinterepis ja Dubrovkas elanud küüditatud. Vanim ehk 96-aastane külaline elab Kiili vallas. Samas olid saatusekaaslased Keila linnas ja vallast, Koselt, Sakust, Tallinnast ja mujaltki.
Marika Tiits-Õispuu sündis Novosibirski oblastis Bolšoi Izraki külanõukogus 1954. aastal ning pääses koos vanematega olude leevenedes koju kaks aastat hiljem. Mõte külastada sünnipaika tekkis tal tütar Anna-Liisa eeskujul, kes reisis rendiautoga Ameerika Ühendriikides. Aga Venemaa bürokraatia oli päris keeruline.
“Lennukipileteid liinile Moskva-Novosibirsk ajasime tütrega pool aastat. Internetis saab neid küll broneerida, aga asjajamist on ikkagi palju,” ütles naine.
Välismaalastele keelatud
Lõpuks saadi asjad korda ning tänavu augusti teisel nädalal oldi Novosibisrkis kohal. Rendiauto õnnestus ka läbi segaduste saada ning sõit läks edasi. “Järgmisel päeval olime Tšerepanovos. See oli jaam, kus 1949 saabunud küüditatud jagati uutesse kohtadesse. Seal said ka ema ja isa tuttavaks. Ema oli töötanud Vasalemma koolis õpetajana,” rääkis Marika Tiits-Õispuu. Esialgu elasid nad muldonnis, kuid hiljem ehitasid Kinterepis maja.
Kohalikud olid kaugete külaliste vastu lahked ning abivalmis. Eesti küüditatutest olid nad kuulnud, kui nende mäletajaid on elus vähe.
Tšerepanovo hotellis selgus aga, et nendel on keelatud välismaalasi majutada. Õnneks oli naistel Novosibirskist hangitud tõend viisade kohta ning hotellis võeti neid lõpuks ööbima. “Hommikusöök oli kehvapoolne. Võid ja piima ei olnud. Ilmselt oli võikriis ka sinna jõudnud,” naljatas esineja.
Sünnimaja on alles
Järgmine eesmärk oli käia ära Masljanino küla haiglas, kus Tiits-Õispuu 1954. aastal sündis. Vana haigla oli uue korpuse õues õnneks alles. Samas haiglas olid paljud eestlased ravis ka kollatõvega või puukide levitatud haigustega.
Küla Siberis, kus eestlased elasid. Edasi viis tee Kinterepi külla, kus vanemad 1950ndatel elasid. Kas naised isa ehitatud maja üles leidsid, pole lõpuni selge. “Seal olid näha mõned palkmajad, mille aknad pole vene moodi. Võib-olla see oligi õige elamu,” arvas Tiits-Õispuu. Kohalik kogukonnavanem Valja teadis eestlasi ja nende saatust Siberisse küüditamisel.
Külarahva tegevusalad on praegu jaht, kalapüük, sõit maastikuautodega ning värvipüstoli sõdade korraldamine. Üks puhkebaas on ehitatud endisesse barakki, kus võisid elada ka eestlased. Liikumist piiravad kahjuks kehvad teed. Nii on Aštaki ümbruses ainult mudased metsaveoteed, Kinterepi lähedal on teed enam-vähem. “Aštak on jäänud tühjaks. Sealseid maju ei näinud, sest mets on küla ümber tihe ja läbi sõita ei saanud,” ütles Tiits-Õispuu.
Naine näitas ka fotosid, mis Novosibirski oblastis tehtud. Olemas on ka 1950ndatel võetud fotod küladest, barakkidest ja küüditatute ehitatud elamutest.
