Kose mehe varasemad retked on teda viinud Vladivastoki, Arhangelski ja Groznõini. Sedapuhku on kavas risti ja põiki läbi sõita Ukraina, põigata sisse Moldovasse ja kui võimalik, käia ka Transnistrias.
Ukrainasse kutsus 71-aastase Arno Paveli Lvovis elav giid Mariya Boiko. “Kui ma küsisin, kuidas ma tulen, kas lennuki või bussiga, siis ta ütles, et ainult selle villisega,” muheleb Arno.
Mariya koostas ka sõidu kava. “Praeguse seisuga on 35 päeva paika pandud. Iga päev on uued vaatamisväärsused. Seal on kõike – kalapüüki, muuseumeid, kirikuid ja looduskaitsealasid, samuti külaelu, kohtumisi lihtsate tööinimeeste ja naistega,” kiidab mees.
Villises 50 kraadi
Arno lööb Kosel villisele hääled sisse 31. juuli hommikul. Ukrainasse sõidab ta läbi Baltikumi ja Valgevene. “On kokku lepitud, et ma olen Minskis 1. augustil peale lõunat.”
Valgenevenes nõutakse rahvusvahelisi juhilubasid, samas aga kohalikku tervisekindlustust. “Valgevenes sa pead autosse ostma mingisuguse karbi, mis registreerib, kui palju sa seal mööda kiirteed sõidad ja pärast sõidu eest maksma,” selgitab mees.
Alternatiiviks on sisendada villise GPS-i käsklus “väldi kiirteid” ja nõnda maksust pääseda. “Ma arvan, et ma sõidan Valgevenesse hoopis Läti kaudu Daugavpilsist. Tundub, et seal kiirteed ei ole,” naerab Arno.
Minskis võtab villisemehe vastu Anton Martõševitš, kes tutvustab talle linna. “Seal ma tahan kohtuda veel Oliver Manglusega, kes on kohaliku Eesti sõprusühingu esimees.” Edasi tuleb Valgevenes Pinsk, tutvumine linnaga ja lähedase kolhoosiga.
5. augustil jõuab Arno Ukraina linna Šatskisse, mille ümber laiuvad järved. “Seal kohtume Mariyaga. Ta sõidab terve Ukraina ringreisi minu villises kaasa,” ütleb Arno.
“Ma küll hoiatasin, et villises on 50 kraadi palavust, müra tõttu rääkida ei saa, muusikat kuulata ei saa, aga ta ütles, et see pidi põnev olema,” lisab mees.
Mäed ja sõda
Šatskist sõidetakse Lutski ja Lvovi. 10. augustil võetakse suund Karpaatidele, kus tõustakse Goverlo mäele ning ööbitakse mägironijate hotellis. Järgnevad Verhovina, Tšernovtsõ, Kamensk ja Vinnitsa.
17. augustil jõutakse Moldova pealinna Kišinjovil, kuhu Arnot kutsus üks Eestis ehitajana töötanud moldaavlane. “Ta andis kohe oma pruudi telefoninumbri, ütles, et kui ma Kišinjovi saan, siis ta on selle aja peale ka kodus, et tule ja räägime juttu.”
Kui olukord võimaldab, põikab eestlane villisega ka Dnestri äärsesse vabariiki. “Seal pidi mingisugune kontroll olema. Vahel on, vahel ei ole. Kui ei ole seda kontrolli, siis lähme,” selgitab mees.
19. augustil on villis juba Odessas, kus puhatakse kaks päeva Musta mere rannal. Järgnevad Zaporožje ja Hortitsa.
23.–26. augustini ollakse Donimaal. “Ma ütlesin, et läheks rinde lähedale ka. Mina oma rumala peaga läheks päris kaevikusse. Mariya lubas organiseerida midagi, aga ei ole vist mõtet väga rinde lähedale tükkida,” arutleb mees.
“Igal juhul ma kuulen kindlasti, kuidas sõdurid elavad. Nad räägivad ise. Annad väikese tõuke ja nad hakkavad rääkima, südant puistama,” loodab Arno ja lisab: “Ma olen endine jefreitor.”
Donbassile järgneb Harkov, millega meest seob eriskummaline noorpõlvemälestus. “Ma sõisin 1966. aastal ajateenijana Kaliningradist Kasahstani. Parasjagu olid “valimised”. Sõjaväeešelon peeti Harkovis kinni, meid aeti vagunitest välja, marssisime kolonnis koolimajja ja ma valisin seal mingi tüübi,” muigab Arno.
Ukrainast Eestisse tagasi jõuab Arno Venemaa kaudu. “Ma püüan 10. septembriks kodus olla,” loodab mees, kes juba paar päeva hiljem keerab Samati bussi rooli, mis on ta igapäevane leivatöö.
Teadmiseks: Arno Paveli varasemad villisereisid
• 2014. aastal Tallinn-Vladivostok-Jakutsk-Tallinn – kokku 27 000 kilomeetrit
• 2016. aastal Tallinn-Karjala-Arhangelsk-Vorkuta-Sõktõvkar-Orenburg-Astrahan-Elista-Groznõi-Vladikavkaz-Kiiev-Lviv-Brest-Kaliningrad-Kose – kokku 14 000 kilomeetrit
• 2017. aastal Kose-Karjala-Onega-Kizi saar-Võtegra-Hibiinid-Murmansk-Koola poolsaar-Rõbachi poolsaar-Barentsi mere rannik-Kem-Solovetsi saared-Kose – kokku 5000 kilomeetrit
