Kahro Kivilo (56) on suurema osa oma elust tegelenud puhkpillimuusikaga Kose-Uuemõisas, Tallinnas, Kosel, nüüd ka Tapal. 21. jaanuaril andis kultuurkapital Kivilole pasunakooride tegevuse edendamise eest aastapreemia.
Kuidas avastasite puhkpillimuusika?
Oli aasta 1977, “õnnis” Vene aeg, ja tuli valida mingi kõrgkool, et pääseda Vene sõjaväest. Teadsin, et tahan muusikat õppida. Esmane valik oli konservatoorium, aga mul polnud selleks vajalikke eeldusi. Ma polnud käinud lastemuusikakoolis ega muusikakoolis. Teine valik oli Eduard Vilde nimeline Tallinna Pedagoogiline Instituut, kuhu sisse saamine oli üsna hõlbus. Läksin kultuurharidustöö erialale, kus sai omakorda valida nelja lisaeriala vahel. Valisin orkestrijuhtimise. Nii sai esimest korda kätte võetud puhkpill. Üks semester algõpetust ja juba pandigi orkestris kaasa mängima. Enne kõrgkooli olin mänginud muid pille.
Mida kujutab endast pasunakoor?
Inimesed ütlevad puhkpilliorkestri kohta pasunakoor ja vastupidi. Kui Eestis hakkas levima puhkpillimängimine, nimetati kõiki koosseise koorideks. Olid laulukoorid ja pillikoorid ning puhkpillikoorid. Žanr, mida mina Kose Kiriku Pasunakooris viljelen, on pasunakoor sellepärast, et me mängime kui koor. Seal on sopranid, aldid, tenorid ja bassid. Nelja- kuni kaheksahäälne muusika, mille seaded sarnanevad koorimuusikale.
Saite 21. jaanuaril kultuurkapitalilt puhkpillimuusika aastapreemia maakirikutes pasunakooride tegevuse arendamise eest. Mida see auhind teile tähendab?
Möödunud kevadel andis Eesti Evangeelne Luterlik Kirik mulle III järgu teeneteristi. See tunnustus tegi mulle tohutult rõõmu.
Ma põdesin, kas ikka ma olen seda väärt. Kuid kui mõelda, et preemia oli eelmise aasta tegemiste eest, siis näiteks minu pasunakooril oli 68 kokkusaamist, neist 34 esinemist. Ma tegin seda kõike põhitöö kõrvalt, ilma palgata. Kirjutasin ööde viisi noote ja ostsin neid oma raha eest. See, et kultuurkapital seda märkas, on õiglane.
Kui me mängime kirikus või matustel, kus pole kaua aega pasunad kõlanud, siis alatasa imestatakse, et küll on ilus pasunamäng. Mind see ärritab ja ajab naerma. Asi on selles, et aastakümneid ei ole pasunatega ilusasti mängitud.
Mis mõttes ei ole pasunatega ilusasti mängitud?
Nõukogude ajal olid matusekontorites puhkpillikoosseisud. Oli komme, et matustel mängivad alati pasunad. Kuid Eestimaal oli tavaline, et olid olemas mingisugused vennad, kes olid pilli kunagi õppinud. Nad tulid kohale, võtsid pilli enne matust välja ja mängisid nii, kuidas torust tuli. Pillid olid lahti mängimata ja häälestamata. Tihtipeale olid need vennad purjus. See rikkus inimeste tuju. Seetõttu on ka paljud kirikuõpetajad puhkpillide suhtes hellad ega taha neid kuulda.
Kirikust rääkides mõtleme ikka esmalt orelile. Kuidas puhkpillid sinna sobivad?
Kirikutesse sobivad puhkpillid väga hästi. Kui lugeda piiblit, siis seal on palju kohti, kus õhutatakse puhkpillidega teenistusel mängima. Psalmide raamatus öeldakse, et trompetite ja pasunatega mängige Issandale kiitust. Puhkpill on täiesti kiriku pill. Puhkpilliõpetajad, võtke oma õpilased ja minge kirikusse mängima.
Mida te tulevikus kavatsete teha?
Öeldakse, kui sa tahad Jumalat naerma ajada, siis räägi talle oma plaanidest. Kavatsen koolis edasi töötada ja jätkuvalt (maa)kirikute pasunakooride tegevust arendada.
