Pool sajandit tagasi, 3. jaanuaril 1967, kirjutas rajoonileht Harju Elu pealkirja all „Ühest õnnelikust õnnetusest“ metsa eksinud üheksa-aastasest poisist. Mis juhtus? Ja mis sai edasi?

Harju Elu, 3. jaanuar 1967 

Lugu algas nii: „See juhtus ühel tuisusel pühapäeval. Ilmar Siil koos abikaasa, poja Imre ja Imre sõber Madis Tammega olid varajasel pärastlõunal suusamatkalt tagasi tulemas. Väikesed tuulekeerised ei seganud toredat tervislikku talverõõmu. Kõik olid heas tujus ja suundusid Kose-Uuemõisa poole. Paraku juhtus nii, et kui vanemad inimesed arvasid suusalõbust selleks korraks jätkuvat, ei tahtnud energilised poisid sellest kuuldagi. Oli nii mõnus talvisesse looduspilti omalt poolt ikka ja jälle uusi jälgi teha. Nii tuligi, et ees sõitev Siilide abielupaar suusatas koju, uskudes, et küll poisid kodulähedases metsas kurssi peavad ja peatselt jälgi mööda järele jõuavad. Poisid pöördusid hoopis jänesejälgedele. Kodusihti aitas segada ka äkki nähtavale ilmunud kitsekari, keda poisid suure innu ja huviga jälgima hakkasid. Kitsed kadusid, lumesadu tihenes ja poisid vaatasid teineteisele nõutult otsa.

Kus on kodutee? „Meil tuleb sinnapoole minna;“ ütles Imre autoriteetselt.
„Ei, see pole õige, kodu on sealpool,“ vaidles Madis vastu. Sellest polnud midagi, et Imre käib neljandas ja tema ainult teises klassis – oma veendumus peab igaühel olema.

Kahjuks ei teinud vaidlus selgeks, kummal on õigus. Mõlemad jäid oma juurde. Nii pöördutigi teineteisele selg ja hakati minema – vastassuundades.“ Nii kirjutas 3. jaanuari Harju Elu. Aastal 1967.

Lahkheli sõprade vahel

„Kuigi olime väsinud – ikkagi terve päev metsas suuskadel oldud –, vaidlesime kõvasti,“ meenutab Imre Siil nüüd, pool sajandit hiljem, seda lumist pühapäeva Kuivajõe metsas. „Madis ei andnud järele ja minul kui vanemal ei sobinud järele anda. Olime suurimad sõbrad – käisime tihti koos suusatamas, ehitasime metsaonne, mängisime palli, aga seekord me üksmeelt ei leidnud – hakkasime vastassuundades liikuma.“
Seda et kaheksa-astasel Madisel oli õigus olnud, sai üheksane Imre teada alles järgmisel päeval. Hea, et ikka sai…

„Mina hakkasin suusatama siis oma valitud suunas, ikka edasi ja edasi. Ega ma ise kah teadnud, kuhu täpselt. Enda meelest kodu poole,“ meenutab tänane Eesti vabariigi diplomaat Imre Siil.
Talviselt hall taevas läks veel hallimaks, hakkas tuiskama, edasi liikumine muutus aina vaevalisemaks. „Nägin siis mingit loomakest puude vahel hüppamas. Aga et metsa all valitses hämarus, ega siis aru saanudki, kellega tegu. Tagantjärele olen mõelnud – oli vist jänes. Igal juhul hirmu ta mulle peale ei ajanud.“

Lootuskiir pimeduses

Hirm tuli mujalt. Kose-Kuivajõe taga olid ja on suured metsad – seal võib suusatada ja suusatada, ilma et hingelistki kohtaks või tuli aknast teelolijale valgust näitaks.

„Kui kaua ma sõitsin – õigemini ukerdasin lumes – kes seda täpselt teab. Ehk viis-kuus tundi. Kohutav väsimus tuli peale. Samas mõtlesin – kui ma nüüd istun, siis jäängi istuma. Ei tohi puhata, tuleb liikuda. Olin kodus ja koolis kuulnud neid jutte metsa eksinutest, kes puhkama jäid. Igaveseks. Ütlesin endale, et enne ei istu, kui välja saan,“ on Imre Siil nüüdki uhke oma lapsepõlve sitkusele.

Siis tuli lootuskiir hämarasse metsa. Eksinu märkas lume all vanu suusajälgi, kergelt lumme mattunud. Loomulikult hakkas ta siis vanu jälgi pidi sõitma – need pidid ju metsast välja viima, keegi oli seal sõitnud. Paraku tuli varsti väga valus arusaam – need on ta omaenda jäljed, mida pidi ta nüüd ringiratast liikus.

„Tegin kolm päris pikka ringi. Siis sain aru, et midagi on väga valesti,“ muigab Imre Siil oma kunagise ohtliku eksimise üle. Alles palju hiljem sai ta teada, et inimesel võtabki tavaliselt üks jalg teisest natuke pikema sammu. Ka suusatades. Nii et ringiratast liikumine tuleb nagu iseenesest.

„Siis hakkas mul küll tõsiselt hirm – ei teadnud üldse, kuhu poole liikuda. Selge oli ainult see, et ringiratast rohkem liikuda ei tohi,“ meenutab eksinu hirmu metsas.

Üheksa-aastane poiss keeras suusaninad pimedas metsas otsustavalt aimatavast ringist välja ja hakkas uuesti rühkima. Tundmatusse…

„Mul vedas kohutavalt. Jõudsin varsti metsa äärde. Teisel pool lagendikku nägin valguskuma – see sai tulla ainult aknast. Siis andsin minna – nii nagu viimane jõuraas lubas. Kartsin, et seegi tulukene kaob või kustub, olen jälle üksinda pimeduses;“ meenutab eksinu õnnelikuimat hetke oma pikas pimedas päevas.

Samal ajal Kose-Uuemõisas

„Imre ema sai poja metsajäämisest teada alles paar tundi hiljem. Helju Siil pani uuesti suusad alla ja sõitis vanu jälgi mööda tagasi. Ent sadu üha tugevnes ja jäljed kadusid. Emal tuli varsti tagasi pöörduda, sest ta sai aru, et üksi ei leia ta selles lumesajus kedagi. /…/ Kuna Siniallikalt saabunud jahimeeste ja teiste otsingud ei kandnud vilja, saadeti koondise „Eesti Põllumajandustehnika“ Kose osakonna administratsiooni poolt Nõmmemõisa suunas koos väiksema otsijategrupiga teele prožektoriga ümbrust valgustav roomiktraktor, kahesilla veoga tsisternauto aga suundus traktorile Raasiku teed mööda vastu.“ (Harju Elu, 3.01 1967)

Imre Siil lapsena koolipingis. 

Imre Siili kooliõde Sirje Bärg (siis Aland) meenutab seda päeva nii: „Kole sombune ja vastik talveilm oli. Tuul lõõtsus. Meie olime teiste koolilastega kinos, Kose kooli saalis näidati filmi. Mäletan, et poole filmi pealt lasti saal valgeks ja saali tulid täiskasvanud mehed. Mehed uurisid, ega Imret saalis ei ole. Imret muidugi polnud. Siis saime teada, et Imre oli koos sõbraga metsa suusatama läinud. Teine poiss jõudis koju, aga Imre mitte. Siis tekkis küll ebameeldiv tunne, hirm. Olime koledasti ehmunud, seda tunnet ma mäletan.“

„Õhtul kell 22.30 helistati Tšapajevi-nimelise kolhoosi kontorist. Selgus, et esimesed teele läinud otsijad olid Kaanjärve raba mööda minnes jõudnud Tšapajevi-nimelissse kolhoosi. Midagi head neil öelda ei olnud. Ka teiste otsingud ei andnud tulemusi. Nüüd teatati juhtunust rajooni miilitsaosakonda ja hakati kavandama uusi plaane,“ kirjutas 3. jaanuari Harju Elu 1967. aastal.

Ei soovi ühelegi emale

Tuluke, mida eksinud Imre Siil pimeduses märganud oli, ei kustunud ega kadunud. Pika tagumise peale avasid kaks elatanud inimest, mees ja naine, ukse, lasid külmunud poisi tuppa, andsid süüa, panid magama. Ekslemisest väsinu vajus varsti rampraskesse unne.

„Seda neile kahele vanemale inimesele pärast ette heidetigi, et miks ei tulnud teatama eksinud lapsest. Käivitatud oli tohutu otsimiskampaania. Oli juba plaan, et ka sõjavägi hakkab otsima,“ meenutab Imre.
„Olin Helju Siiliga, Imre emaga, lähedane sõbranna. Tema oli õppealajuhataja Kuivajõe koolis, mina muusikaõpetaja Kose internaatkoolis. Ei mäletagi, kas Helju tuli ise meie poole või keegi tõi, aga igal juhul selle öö veetis ta meie kodus – mehed olid kõik otsingutel. Sellist ööd ei sooviks ma ühelegi emale. Nii närvesööv, nii lõputu tundus see pimedus. Keetsin talle rahustavat teed, pakkusin viina – miski ei aidanud. Kohutav närveerimine kestis hommikuni – siis tuli teade, et Imre on leitud,“ meenutab Mall Klaas, tollase Kose erivajadustega internaatkooli muusikaõpetaja.

Koolnuna koolis

„Ärkasin hommikul. Esimene mõte oli – täna on ju koolipäev, vaja tundi minna,“ meenutab Imre Siil möödanikku.

Vanapaar söötis poisil kõhu täis ja näitas teeotsa kätte. Et hommikuses aovalguses olid kõik teed jälle tuttavad, koolipoiss eksimist ei kartnud. Suusad jälle alla ja… Pikaverest Kosele, Koselt Kuivajõele. Neli kilomeetrit polnud talle palju maha suusatada. Varsti oligi eksinu koolis, astus oma klassi.
„Kui ma klassi astusin, ahhetasid paljud – nagu oleks koolnu kooli tulnud. Kõik ju teadsid mu kadumise lugu. Klassijuhataja kupatas mu aga koju. Ei mäleta, kas mind viidi autoga või suusatasin ise,“ ei suuda Imre kõiki pingelise läbielamise üksikasju meenutada.

Imre Siil töötab täna diplomaadina. 

Igal juhul varsti oli poiss kodus. Pilt, mis nende muidu nii korralikus kodus avanes, ei olnud just meeltülendav. Laual olid tühjad toidunõud, segamini suitsukonidega.

„Ega nad ei imestanud, kui tuppa astusin – ju oli neile koolist juba helistatud – ega minuga pahandanud ei ema ega isa. Näost tuhkhall ema tõusis, kallistas, kirglik suitsumees, sama hall isa süütas uue sigareti,“ meenutab õnnelikult koju jõudnud Imre Siil. Ta usub, et see õnneliku lõpuga traagiline sündmus on alatiseks mõjutanud ta elukäiku

„Pärast seda hakkasin tähele panema orientiire looduses, õppisin märke jälgima ja… rohkem pole ma ära eksinud.“

Sama on Imre Siil õpetanud ka oma pojale.