„Pole pole.“ Seda väljendit kuuleb Sansibari saarele saabunu kohalike suust alatihti. Pöördugu ta siis taksojuhi, baarmeni või turumüüja poole. „Pole pole!“ Ehk arusaadavamalt öeldes – aega on!

Kuidas kujutada ette elu Sansibari saarel? Pole midagi lihtsamat neile, kes on väisanud näiteks Saaremaad ja Filipiine. Sansibar ongi Saaremaa-suurune saar, kus elab Eestimaa jagu ehk ligi 1,3 miljonit inimest.

Kuna seal ühtki suurlinna pole – Stone Town, kus sündis Freddie Mercury, pole oma valdavalt 3–4-kordsete majadega kindlasti mitte suurlinn –, siis tuleb need elanikud võrdselt Saaremaale ära jagada ja saabki tõetruu pildi elust Sansibaril. Ehk teisisõnu – valdavalt on see saar üks suur ja lahe neegriküla, kus puuduvad moodsad hooned ja kiirteed.

Kohta, kus veel natuke rohkem kui 100 aastat tagasi peeti Sansibari kurikuulsat orjaturgu, on nüüd rajatud tagasihoidlik mälestusmärk. Skulptuuride kaelas olevad ketid on ehtsad orjaahelad. 

See-eest meenutavad saare rannad oma pikkuses ja valevuses aga Filipiinide lõputuid valgeid randu, mida ühelt poolt piirab türkiissinine meri ja teiselt poolt palistavad palmid. Ainult Sansibari liiv on veel peenem ja valgem kui Filipiinidel, päikeseprillideta on seda parem mitte piiluda.

Rannaäärsetesse palmisaludesse on peitunud aga romantilised hotellid – valdavalt kuuluvad need eurooplastele –, mille arhitektuur on segu kohalikust neegrikunstist ja ajatust juugendstiilist. Nii võib hotelli avalikes ruumides põrand puududa, turistid sebivad oma kohvritega, õiendades otse liival, oma tuppa minnes tuleb läbi astuda aga pesukünast ja võid heita juba puhaste jalgadega baldahhiinkardinate alla puhkama. Nii et üllatusi jagub sel saarel igal sammul.

Stone Town

Saare ainuke linn on Stone Town, kivist müüride ja lõõskava asfaldiga. Kaua seda linna ei kannata, aga ega seal palju ka vaatamist ole. Kivilinna kitsukeste labürinttänavate pilgupüüdjateks on majade puunikerdustega uksed, millesse on pistetud odaotsi meenutavad metallteravikud nagu ornamendid.

Meie giidi Zaida sõnul olla see komme pärit Indiast, kus hoiti niimoodi elevante eluruumidest eemal. Sansibaril olla need odaotsad lihtsalt ilu pärast ja oma jõukusega uhkeldamiseks. Mida rohkem odaotsi – ja vanasti olla need kullatud –, seda jõukam pererahvas majas elas. Läbi sajandite jõukamad olid esmajoones muidugi orjakauplejad.

Muljet avaldavam paik Kivilinnas ongi endine orjaturg, mis lõpetas oma tegevuse alles natuke rohkem kui sajand tagasi, aastal 1909. Praegu meenutab seda julma inimkaubandust Rootsi skulptori Clara Sönasi annetuste toel rajatud monument, kus kivist inimskulptuuridel on kaela ümber ehtsad orjaahelad. Sansibarile ida-lääne teede ristumiskohta veeti orje kokku tervest Ida-Aafrikast – inimesi püüti küladest võrkudega nagu loomi –, et need siit Araabia maadesse, Indiasse ja mujale edasi müüa.

Rock – merekaljule rajatud populaarne pubi. 

Kinnipeetud pidid oma pikal teekonnal tassima ka elevandivõhku. Kui noorel emal oli aga laps ja ta võhku tassida ei jaksanud, siis tapeti loomulikult laps.

Ainult üks, teistest pool pead pikem inimskulptuur seisab ilma ahelateta. Tema on orja seisusest tõusnud ülevaatajaks, teiste peksjaks. Ja ülevaatajaks saadi väga jõhkral moel: kui kinnipüütud orjad olid kolm päeva söömata keldris kinni olnud – eesmärgiks oli selgitada, kas ori on piisavalt vastupidav rängaks tööks –, pidid nad läbi tegema peksuposti. Kes pärast peksu mõistuse juures oli, sai teiste orjade kamandajaks, võis hakata ise peksma…

Väike saar, suur ajalugu

Nüüd seisab orjaturu kohal inglaste püstitatud anglikaani kirik. Paigas, kus oli peksupost, on aga kiriku altar. 15 orjakeldrist, kust käis aastas erinevatel andmetel läbi kuni 200 000 orja, on tänapäeval turistidele avatud kaks. Vaadata pole seal eriti palju, kujutleda võib rohkem: kuidas peaaegu pimedasse ruumi pidi betoonplatvormile korraga mahtuma 65 aheldatud inimest, kes kolme päeva jooksul ei saanud süüa ega ihuhädasid rahuldada. Kes vastu ei pidanud, lükati betoonilt lihtsalt süvendisse surema.

Orjanduse koos muhameedlusega tõid Omaanist saarele araablased. Ega portugallasedki, kes saare 16. sajandil vallutasid, orjandusele kadu kuulutanud – orje oli tööjõuna vaja vürtsiistandustesse, mille portugallased troopilise kliima ja viljakate muldadega saarele rajasid.

Nii oligi Sansibari saar veel natuke rohkem kui sada aastat tagasi tuntud peamiselt vürtside ja orjakaubanduse tõttu.

Mehest aga, kes saarel läinud sajandi keskpaigas sündis, Sansibarilt nooruses koos vanematega Inglismaale kolis, seal muusikuna terves maailmas oma nime ja laulud tuntuks tegi, ei teata Sansibaril midagi.

Sansibari rand – valgemast valgem liiv, türkiissinine meri ja lopsakad palmid. Ja muidugi palju valgenahalisi nautijaid. Fotod Ülo Russak 

Freddie Mercury sünnikodu asub küll Stone Towni kitsukese peatänava ääres, aga jätab üsna räämas mulje. Ega seal majas olev muuseumgi midagi suuremat ole – ei anna näiteks võrreldagi Gorisse rajatud Stalini muuseumiga. Mõned autentsed mööbliesemed, kirjad, plaadid, isiklikud esemed. Natuke vähe maailmakuulsa muusiku kohta.

„Freddie seotus Sansibariga on peaaegu nagu avalik saladus – kõik teavad seda, aga sellest ei räägita,“ kinnitas meie giid Zaida. Eelkõige välditakse teemat Mercury seksuaalse orientatsiooni pärast – 95% saare elanikkonnast on moslemid.

Aga see ei sega saarel kellelgi ennast hästi tundmast ja palmide all sooja päikese käes mõnusalt rahulikku puhkust veetmast.

Teave

Kaasa tasub võtta sularaha, eriti dollareid. Sularahaautomaadid on küll olemas, aga neid on vähe. Ka saab vähestes kohtades maksta pangakaardiga, arveldamine käib ikka sularahas – enim dollarites, siis kohalikes šillingites, aga vastu võetakse ka eurosid (mitte münte).

Hinnatase nagu Eestis – pokaali veini saab pubis 5–6 dollariga, lõunasöök õllega maksab keskmises pubis 15, kallimates 35 dollarit.

Igasuguseid teenusepakkujaid on palju. Kui kohaliku käest kuhugi minekuks teed küsida, siis sätib küsitav end reeglina teejuhiks, asugu otsitav objekt või sealsamas ümber nurga. Loomulikult tuleb teenusepakkujale pärast tasuda. Ja ei maksa oodata, et midagi väga kiiresti tehakse. Ikka pole pole.

Esineb elektrikatkestusi, internetiühendus valdavalt alla keskmise.

Sõbraliku päikese saar, mõnus paik rahumeelseks puhkuseks. Peoloomadele ei julge soovitada.