„Miks pandi monument sellisesse kõrvalisse kohta – sellest on raske aru saada. Ega venekeelne kirigi – „Suurendame oma tegudega isade kuulsust“ – palju targemaks tee,“ arutleb arheoloog Arnold Unt.

„Esimest korda kuulsin monumendist poolteist aastat tagasi Harku tollaselt vallavanemalt Katrin Krauselt,“ meenutab punamonumendi „avastamist“ Harku vallavolikogu esimees Heinart Puhkim. Vallavanem uuris, kas Puhkim kohaliku giidi ja matkajuhina on kuulnud mälestusmärgist, millest oli teavitanud selle peale sattunud tervisesportlane. Endise Harku naistevangla läheduses lodumetsas olevast kivirahnust ei teadnud ka Puhkim midagi. Kirjelduse järgi otsis matkajuht selle aga üles.

Salapärane monument

„Natuke rohkem kui meetrikõrgune graniidirahn oli kõrvalises kohas, soisel alal aastatega täiesti võssa kasvanud. Kivisse raiutud venekeelne kiri oli loetamatu, selle kohal olnud embleem või vapp raskesti tuvastatav,“ meenutab ajaloolase haridusega Puhkim oma esimest käiku monumendi juurde. Pärast pikka uurimist luges ta kirillitsas olevast kirjast siiski välja – „Suurendame oma tegudega isade kuulsust“. Mõõk vapil aga viitas, et see sai kuuluda vaid mõnele organisatsioonile, kes sõjaga kuulsust lootis. „See kurjakuulutava kirjaga kivi pandi sinna Stalini ajal, mil Harku vanglat valvasid sisevägede sõdurid, kes allusid NKVD-le,“ usub Puhkim. Aga kellele või milleks see kivi pandi, ei tea temagi.

„Mälestusmärk võidi püstitada ka millegi muu kui säilmete tähistamiseks – sedagi on ette tulnud, sest hauakivi juures ei tehta reeglina väljakaevamisi.“ 
Arnold Unt

Volikogu esimees teavitas leiust Eesti sõjamuuseumi palgal olevat tuntud arheoloogi Arnold Unti ja koos mindi läinud sügisel kohapeale selgust saama. Koos tuvastati ka kirja kohal olev sümbol – see on endise repressiivorgani NKVD vapp koos sirbi ja vasaraga. „Tegu pole hauamonumendiga,“ arvab sõjamuuseumi arheoloog Arnold Unt, kelle osalusel on Eestis toimunud rohkem kui 3000 säilme ümbermatmine. Küsimusi tekitab aga monumendi taga olev kõrgem küngas. Arheoloog kinnitab, et mälestusmärk võidi püstitada ka millegi muu kui säilmete tähistamiseks – sedagi on ette tulnud, sest hauakivi juures ei tehta reeglina väljakaevamisi. Igal juhul tahab punamonumendi taga olev küngas arheoloogi kinnitusel uurimist. Riigi ehk maaomaniku loal kavatseb Arnold Unt väikesed kaevetööd ka ette võtta. Seda enam, et tegu on endise vangilaagri lähialaga. Punasümbolitega kivirahn jääb endise laagri okastraataiast kõige enam 100 meetri kaugusele.

Tuleb kiirustada

Heinart Puhkimi sõnul tuleb uurimisega kiirustada, sest kinnisvaraarendajad on jõudnud ka sellesse linnalähedasse piirkonda. Ja vahepeal on keegi ka punamonumendil oleva kirja välja puhastanud, kirillitsas tähed markeriga hoolikalt välja joonistanud. Ka embleem on nüüd selgesti eristuv. Kes puhastamisega vaeva nägi, pole teada.

„Meil on mitmeaastane praktika ja valitsuse otsus ka olemas – punamonumendid ei kuulu meie avalikku ruumi,“ ütleb arheoloog Arnold Unt resoluutselt. Kas see on viimane punamonument Harjumaal, mis teisaldada tuleb, seda arheoloog kinnitada ei julge. Ehk kuskil on veel mõni pisike peidus, suuremad on aga läinud, teab Unt.