1. märtsist 30. aprillini on Saku raamatukogus 58-aastase hobifotograafi Tiina Azojani näitus “Elurõõm”. Azojan leidis oma kutsumuse, kui ühelt poolt töötus ja teisalt liikumispuue ärgitasid teda uusi väljakutseid otsima.
“Ma olen lihtsalt fotograaf, aga ma teen fototöötlusi ja käin üritustel,” ütleb Azojan algatuseks Harju Elu ajakirjanikule.
Fotograafina tegutseb Azojan puude kiuste, mis tal diagnoositi 2010. aastal. “Mul on osteoporoos ehk luuhõrenemine. Mul on probleeme põlvedega, seljaga, õlgadega. Ma teen fotosid, et ma lihtsalt kodus ei hääbuks.”
Algus onu Smenaga
Paides sündinud ja Keilas lapsepõlve veetnud Azojan õppis Tallinna 1. kutsekeskoolis kõrgtrükkijaks ja köitjaks. Järgnevalt töötas ta Tallinna trükikojas Ühiselu, läks siis Märjamaa kooperatiivi köögitööliseks, oli Valgu põhikooli aednik, aga ka kohalike lehmade karjak ja seatalitaja.
“Siis see kõik lõpetati ära. Olid koondamised. Läksin töötukassasse. Viis aastat ei olnud tööd. Olin lihtsalt kodune. Siis ma leidsingi, et võiks hakata fotograafiaga tegelema,” ohkab Azojan.
See oli kuueteist aasta eest. “Ma ennem ka klõpsisin lastest fotosid. Pilte oli vaja. Siis ma hakkasin käima looduses oma pingeid maandamas,” räägib ta.
Azojani esimeseks fotoaparaadiks kujunes nõukaaegne Smena.
“Minu onu oli fotograaf. Tema aparaat jäi mulle päranduseks. Ma tegin sellega mustvalgeid fotosid. See oli väga põnev.” Fotosid ilmutas ta oma korteri vannis. “Lapsed olid veel pahased, et mis ma seal vannis sahkerdan.”
Fotokunstnikul nimelt on viis last ja praeguseks juba ka kümme lapselast. Perekonnanime Azojan on ta saanud abikaasa Martinilt, kelle isa oli armeenlane.
Digimaailma võlud
Paralleelselt pildistamisega hakkas Tiina Azojan võtma Andrus Noorhani fotokoolitusi. “Tuli ju see digimaailm.” Kümne aasta eest ostis ta omale digikaamera Canon. “See oli päris põnev, aga ta oli väga keeruline.”
2013. aastal hakkas Azojan näitusi korraldama. Nii on päevavalgust näinud “Valgus”, “Valgu elu”, “Valgu põhikooli elu”, “Aastaring”, “Linnud”, “Lillemandalad”, “Inimesed meie keskel”, “Minu panus tervisesse” ja “Elurõõm”.
Fotokunstnik Leho Laaseri, Tanel Rubeni ja Veiko Sinirohu taustal. Fotod Andres Tohver 1. märtsist 30. aprillini Saku raamatukogus rippuv “Elurõõm” koosneb 50 fotost. Näituse fotode arv küll väheneb tasapisi, sest soovi korral saavad külastajad raamatukogus rippuvaid taieseid koju kaasa osta.
Keda näitus kujutab? “Nööridega akrobaatikat tegev naisterahvas on Birti Raup. Pildistasin teda Õnnepalee lähedal majas, kus on stuudio ja kus ta käib treenimas. Ta on ametilt sekretär,” selgitab fotokunstnik.
Mitu korda tuleb ühte inimest pildistada, et head fotot saada? “Kui inimene on tegevuses, siis ma pean ikka tegema päris palju fotosid, et seda huvitavat hetke tabada. Raupi ma pildistasin 15 korda. Akrobaatika nõuab pingutust. Nööridel rippumine ei ole väga mõnus olemine,” arvab Azojan.
“Elurõõmu” fotodelt vaatavad vastu tublid, ehkki laiemale avalikkusele mitte nii väga tuntud inimesed – lõõtsameister Leho Laaser, trummar ja maailmarändur Tanel Ruben, moosekant Veiko Siniroht, pärimusmeditsiini õpetaja Alar Krautman, rongijuht Margi Sander ning mitmed teised.
Kuidas aga ära elada üksnes hobifotograafiast ja invapensionist? “Tuleb osata ennast ära majandada. Mul on väike põllulapp ka, kuus hektarit. Osa sellest olen rendile andnud, osal on väike osmik peal, kus ma saan suvel olla. Seal ma suvitan, kasvatan kartulit ja tomatit,” räägib fotokunstnik.
