11. mail avati väravad Saidafarmis ja paljudes teistes Harjumaa taludes – oli Rõõmsa Lehma Päev ehk kevadine karjalaskepäev, kui lehmad laudast taas põllule pääsevad.
“Kaks viimast aastat olid väga rasked. Üle-eelmisel aastal me uppusime, neljandik vilja jäi maha. Eelmisel aastal oli kohutavalt kuiv, meil jäi saamata kolmandik silo ja heina. Selleks et ära elada, korjasime viimase karvani kokku kõik põhud. Niitsime ära kõik kraaviääred, teeääred, metsaheinamaad, mis vähegi niita andis,” kurtis Saidafarmi peremees Juhan Särgava.
Saidafarm vähendas karja paarikümne looma võrra. “Kuna kaks viletsast aastat on olnud, siis nüüd peaks viis head aastat järjest tulema. Aitavad need haavad ära limpsida, mis kahe eelmise aastaga tekkisid,” loodab peremees.
Rikkalik sortiment
Saidafarmi 420 veisest 180 on lüpsilehmad. Põllule nosima lasti enamus lüpsilehmadest, aga mitte kõik, sest mõned on kohe poegimas, mõned aga vajavad natuke ravi.
Farmil on maad üle tuhande hektari. “Maad on meil hulga, aga kui vihma ei tule, siis isegi see ei aita, sest rohi tahab kasvamiseks märga saada. Meie ju mitte mingisuguseid väetisi ei pane. Me väetame sõnnikuga ainult viljapõlde ja siis ka siin lähemaid karjamaid, et nad oleksid produktiivsemad,” rääkis Juhan Särgava.
Perenaine Helve Särgava, kes aastakümneid pidas kohtunikuametit, aitab nüüd abikaasal talu käigus hoida. “Meil on sortimendis küüslaugu-tilli juust, köömnetega juust, rosinatega juust, valge juust, pehme juust ürtidega ja külmkuivatatud juust,” loetles ta.
“Siis on meil kõikvõimalikud kohupiimad – magus kohupiim, naturaalne kohupiim, rosinatega kohupiim, kakaokohupiim. Meil on ka kohupiimakreemid, näiteks kakaokreem, mis on tõeline laste lemmik, astelpajumoosiga kreem ja mustsõstramoosiga kreem,” jätkas perenaine.
Talu toodab veel mitmeid jogurteid ja kefiire. “Kogu aeg tuleb mõelda edasi, mida veel võiks tarbija tahta. Ega tukkuma jääda ei saa. Kauplustes on letid pikalt-pikalt täis kõikvõimalikke tooteid. Et ostja võtaks Saidafarmi tooteid, tuleb ise väga palju panustada,” arvas endine kohtunik.
Abikäsi Ukrainast
Saidafarmi eelmise aasta käive oli 720 000 eurot, millest kasum moodustas vaid 20 000. Peremees tunnistas, et aasta eest oli plaan tootmine ära lõpetada.
“Loomade jaoks ei olnud toitu ja ei olnud ka inimesi, kellega seda tööd teha. Lõpetamise plaan oli praktiliselt valmis, aga siis õnnestus meil kontakti saada ukrainlastega, kes tahtsid tööle tulla. Sellega me päästsime ära lüpsmise ja karja hoolduse, mis olid farmis kõige kriitilisemad punktid,” selgitas Juhan Särgava.
Praegu on Saidafarmil 28 töötajat, kellest seitse ehk tervelt veerandi moodustavad ukrainlased. “Ukrainlaste töö on hästi tõsine, asjalik ja isegi meeldiv. Siis see lõpetamise plaan jäi katki,” ütles peremees.
Särgavatel on kolm last. Et Juhan on juba 65 ja Helve 68, siis kas keegi lastest on valmis talupidamise üle võtma? “Nad on valmis tegema tööd kaheksast viieni, aga 24/7 ei soovi neist keegi,” tõi peremees välja täiendava kitsaskoha.
Rõõmsa Lehma Päeva pidulikum pool. Helve Särgava, Juhan Särgava, Riho Terras ja külaline kaugemalt ehk Euroopa Rahvapartei esimees Joseph Daul koos tõlgiga kõnesid pidamas. Intervjuu
Riho Terras, endine kaitseväe juhataja
Te olete kahe nädalaga läbi käinud kümme farmi. Kas põllumeeste häältest piisab, et Europarlamenti saada?
Ei oska öelda. Ma ei ole neilt hääli küsinud, ma olen lihtsalt endale selgeks teinud, mida põllumehel vaja on. Siinsamas on ka näha – põllumehel on vaja sellist toetust, et ta julgeks laenu võtta või ta saaks omale farmi juurde kõvakattega tee. Kui pere annab tööd 30–40 inimesele, siis oleks ju mõistlik see väike raha kulutada ja talle kõvakattega tee teha, et ta saaks oma kauba kenasti tarbijale saata.
Eesti veisekasvatusel on praegu rasked ajad. Näiteks Esko talu, mis on tuntud ka kui Õnne 13 talu, otsustas oma veisekarja ära likvideerida.
Väga rasked on ka ilmastikutingimused, mistõttu põllumajandustoetused, mis Euroopast tulevad, peaksid olema võrdsemalt jaotunud. Täna on endiselt veel vanade Euroopa riikide põllumehed paremas seisus. Selle eest tuleb eestlastel kõvasti seista, et need põllumajandustoetused võrdsustuksid.
Aga mis on ikkagi see võti, millega Eesti põllumajanduse probleemid lahendada?
Kui ma teaks seda võtit, siis ma ilmselt saaksin Nobeli preemia. Tuleb põllumehi kuulata, kuulata, mis on need mured. Ma arvan, et üks võimalus on seesama mahe-Eesti projekt, kus me suudaksime Eesti põllumajandustoodangut paremini turustada, nii nagu me turustame oma digiriiki.
