15. juunil kõlistati Vanamõisa vabaõhukeskuses klaase ja peeti kõnesid. Köögiviljatootja Sagro tähistas veerand sajandi möödumist sünnist. Ettevõte oli tegevust alustanud küll 1. aprillil 1993, aga pidu rihiti kevadtööde lõpetamise aega.
On seda nüüd paslik meenutada või mitte, aga ettevõtte eelkäijaks oli tööpunalipu ordeniga V. I. Lenini nimeline Saue köögiviljakasvatuse näidissovhoos. Üleminekuajal nimetati see esmalt Saue Agrofirmaks, siis tekkisid selle baasil väiksemad ettevõtted.
“Üks nendest oli Sagro, mis tekkis põhilisel aiandi baasil. Meile jäid ka avamaa köögiviljakasvatus, köögiviljahoidla ja töötlemistsehh. Päris alguses meil olid veel sigalad, aga väga lühikest aega. Need läksid likvideerimisele,” meenutab raamatupidaja Helve Kruus.
Sagro alustas 233 töötajaga. Oluline oli hoida tasakaalu erinevate tootegruppide vahel. Võtmeküsimuseks kujunes toodangu müümine ja selle eest ka raha saamine, mis üheksakümnendatel ei olnud sugugi endastmõistetav.
Kolm suunda
Sagrol on praegu kolm põhisuunda – avamaa köögiviljakasvatus, katmikala köögiviljakasvatus ja köögiviljade töötlemine.
Avamaa köögiviljakasvatus laiub 360 hektaril, mis jääb peamiselt Saue valla, osalt ka Harku ja Lääne-Harju valla aladele.
“Põhikultuurid on kapsas, punane peet ja kartul,” ütleb Sagro tootmisjuht Madis Kahu. Kapsast saadakse 1200-1600 tonni, punast peeti 1100-1300 tonni ja kartulit 1400-2000 tonni aastas.
Katmikala tähendab kasvuhooneid Laagri alevikus, kus 40 000 ruutmeetri peal annavad saaki kurgi- ja tomatitaimed. Kasvuhooned pärinevad nõukogude ajast, aga neid on moderniseeritud.
“Pikk kurk, lühike kurk,” loetleb Kahu Sagro sortimenti. “Lihatomat, kirsstomat, ploomtomat.” Kurke kasvatatakse aastas 450 tonni, tomateid 250 tonni.
Kurgi- ja tomatikasvatus tähendab jätkuvat võitlust Eesti talvega, kui lume raskus lõhub kasvuhoonete klaase. “Kõige hullemal aastal oleme pooled klaasid välja vahetanud,” meenutab Kahu.
Töötlemise tarbeks on ettevõte moodustanud omaette üksuse nimega Sagro Food. “Töötlemine on meil rohkem suunatud suurköökidele. Vähesel määral on väikepakendit, mis läheb kauplustesse,” ütleb Kruus.
“Põhiline on koorimine, riivimine, kuubikute valmistamine, tükeldamine,” iseloomustab Kahu töötlemise poolt. Nii omandavad kartulid, porgandid ja peedid sobiva kuju. Kapsast hapendatakse. Tomateid ja kurke seevastu ei töödelda üldse, vaid need lähevad otse müüki.
Kahu on uhke hoidlasüsteemi juurdeehituse üle, mis valmis kahe aasta eest. Varasemale 4500 ruutmeetrile lisandus veel 1500. “Meil ei ole enam mingit probleemi sügisest suveni toodangu säilitamisega,” ütleb ta.
Kust leida tööjõudu?
Sagro kuulub Eesti kolme suurima köögiviljatootja kulka. Eelmisel aastal oli ettevõtte käibeks 5,8 miljonit eurot. “Köögiviljakasvatusega rikkaks saada on päris keeruline,” naerab Kruus ja lisab, et mulluseks kasuminumbriks kujunes 240 000 eurot.
Kulude poole pealt neelab kõige enam raha kasvuhoonete kütmine gaasiga. Kuluartikliks number kaks on inimeste palk. Praegu töötab Sagros 106 inimest, kellest võõrtöölised moodustavad viiendiku. Neist 14 on Ukraina passiga.
Ukrainlased tuuakse Eestisse hooajaliselt, kaheks kuni seitsmeks kuuks. Sagrol on kõige rohkem tööjõudu vaja maikuus, samuti augustis, septembris ja oktoobris. Juuni ja juuli on rahulikum aeg.
“Meie palk on ikkagi püsivalt alla Eesti keskmise. Nüüd me oleme jõudnud sinnamaani, et me lihtsalt peame palkasid tõstma, et üldse tööjõudu saada. Näiteks eelmisel aastal meie käive kasvas seitse protsenti, palk aga üle kümne protsendi,” ütleb Kruus.
Kahu nimetab probleemina ka kinnisvaraarendajaid, kes himustavad eramute ja korterite ehitamiseks piirkonna põllumaid. “Maarendi hind on kogu aeg tõusnud,” ütleb ta. Maad rendib Sagro nii eraisikutelt kui riigilt, sest enda omandis seda palju ei ole.