„Sageli tuntakse, et pole kuhugi põgeneda…“ (0)
Article title
Foto flickr.com

Lähisuhtevägivald on muutumas meie ühiskonnas ühe rohkem teadvustatud probleemiks, kuid siiski ei saa nii mõnigi sellest täielikult aru. Harju Elu küsimustele vastab lähisuhtevägivallale spetsialiseerinud Õigusnõu büroo jurist Õnneli Matt-Tohter.

Mida mõista täpsemalt lähisuhtevägivalla all? See võib ju olla enam kui füüsiline?

Jah, sellest, et kellelegi tahtlikult füüsiliselt haiget tegemine on vägivald, saadakse meie ühiskonnas justkui hästi aru. Ollakse teadlik ka erisusest, et lähedaste vastu suunatud vägivald liigitub lähisuhtevägivallaks. Kuid tihti ei peeta näiteks kinni hoidmist, tõukamist, juustest tirimist, näpistamist vms füüsiliseks vägivallaks, kuigi see seda on. Vahel ei saada aru, et eelmise elukaaslase jätkuv või alanud vägivald on lähisuhtevägivald ning vast isegi kõige sagedasem.

Lähisuhtevägivallale spetsialiseerinud juristi Õnneli Matt-Tohteri sõnul võib lähisuhtevägivalla ohvriks langeda igaüks, olenemata tema teadlikkusest ja võimekusest. Foto erakogu 

Lisaks füüsilise valu tekitamisele on lähisuhtevägivald ka vaimselt ja majanduslikult lähedase inimese keerulisse olukorda sundimine (nt isoleerimine, alandamine, rahaliste kohustuste võtmise survestamine, sissetuleku teenimise takistamine jne) ja seksuaalne tegevus, mis ei põhine vastastikusel kokkuleppel (seksuaalne vägivald).

Sageli võib lähisuhtevägivalla all kannatavate naiste lugudest jääda mulje, et nad jäävad justkui suhtesse lõksu. Miks?

Lähisuhtevägivalla all kannatanu on emotsionaalselt ja/või majanduslikult sõltuvusse asetatud. Sageli tunneb ta, et tal ei ole võimalik kuhugi põgeneda, tal puudub selleks vaimne ja/või materiaalne võimekus ja tugisüsteem. Enamasti kannatanud varjavad oma olukorda, tunnevad häbi ja süütunnet ning see takistab neil end aidata ja toetada lasta.

Kuidas soovitate käituda inimesel, kes kannatab koduse vägivalla all?

Tähtsaima asjana peab inimene võtma esmalt ise vastu otsuse, et ta soovib abi ning end aidata. Edasi saab juba abi ja nõu saamiseks võtta ühendust ohvriabi kriisitelefonil 11 6006 ( ja/või naiste tugikeskuse või seksuaalvägivalla kriisiabi keskusega). Hädaolukorras tuleb helistada häirekeskusesse 112.

Meeles tuleb pidada, et vägivald peres mõjutab kõiki selle liikmeid ning kui ise võib-olla veel kannataks, siis lapsi tuleb kaitsta ja ka ennast. Ettevalmistusena tasub mõelda valmis turva- ja põgenemisplaan ning seda usaldusväärse inimesega arutada. Vajadusel aitab plaani koostamisel ohvriabi või tugikeskus.

Turvaliseks paigaks, kuhu minna võib olla ka muu koht kui turvakodu, kuid tasub ohvriabi kaudu asukoht valmis uurida. Esmajoones turvakodusse pöördumine ei pruugi olla võimalik ja vajalik, parem on lähtuda tegevuskavast. Tuleb püüda koguda raha ning sularaha, dokumendid, väärtuslikud ja vajalikud esemed viia kodust eemale kindlasse kohta, et olla valmis kiiresti turvalisse paika lahkuma.

Usaldusväärse inimesega peaks olema kokku lepitud mingi märk, mille saatmine tähendab, et isik on ohus. Lastele peaks samuti olema oma nn salasõnad ja teada info kuhu pöörduda. Tasub hoiduda kõnes ja sõnumites info jagamist, sest vägivallatseja võib sellele ligi pääseda ja jälgida.

Kaua tavaliselt turvakodus ollakse või milline on mõistlik aeg? Mis saab edasi?

Mõistlikku aega siinkohal määrata ei saa, sest inimesed ja olukorrad on niivõrd erinevad. Turvakodus ollakse ka näiteks vaid üks öö, kuid ka mitmeid kuid. Oluline on esmalt rahuneda ja siis tasapisi hakata tegema (ka turvakodu või kellegi toel) samme, kuidas ja kus edasi elada ja töötada, koostada ja esitada vajalikud avaldused (politseisse, kohtusse, kohalikku omavalitsusse jne).

Mida peaks tegema, et parandada lähisuhtevägivalla all kannatavate inimeste olukorda?

Meie õigusliku korralduse ja seadusandlusega on määratletud kaitse lähisuhtevägivalla eest, vägivalla taunimine ja tagajärjed. Kuid seadused iseenesest ei tee midagi, seadust rakendatakse ja tõlgendatakse, kasutatakse paremini ja halvemini. Lähisuhtevägivalla äratundmiseks, märkamiseks ja sellest teatamiseks peab jätkuma pidev ennetus-, teavitus- ja selgitustöö.

Ettevalmistusena tasub mõelda valmis turva- ja põgenemisplaan ning seda usaldusväärse inimesega arutada.

Ühiskond ja inimesed ise peavad olema küpsed ja empaatilised seismaks vägivallale vastu. Seejuures võib igaüks langeda vägivalla ohvriks, olenemata tema teadlikkusest ja võimekusest. Teavitus on siiski oluline teadlikkuseks, kuidas iseenda, oma laste või kellegi teise elu ja tervis päästa ning mõistmaks, mis on vale ja mis õige.

Kas ka mehed kannavad lähisuhtevägivalla all?

Lähisuhtevägivald ei ole naistevastane vägivald, vaid nagu nimetuski ütleb, vägivald lähisuhtes, see ei sõltu soost, vanusest vms. Mehed kannatavad lähisuhtes toimuva vägivalla puhul rohkem vaimse kui füüsilise vägivalla all. Kuid esineb ka füüsilist vägivalda, mida mehed enamasti avalikult vägivallaks ei nimeta, justkui müüdina, et „mis mees see on, kes naise käest peksa saab“.

Tihti jääb koosseis täitmata, kuna mees kirjeldab partneri poolt toime pandud füüsilist vägivalda kui mitte haiget tegevat. Oleme endiselt dogma ees, justkui „mehed ei nuta“. Võib väita, et meestel on lähisuhte vägivalla puhul abi saamine keerulisem kui naistel ja teadlikkus sellest madalam.

Kust saada abi?

• Ohvriabi kriisitelefon 11 6006 (24/7).
• Emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon 11 6123 (iga päev 10–24).
• Lasteabi telefon 11 6111 (24/7).
• Tugi vägivallast loobumiseks 660 6077 (tööpäeviti 10–16).
• Rohkem infot www.palunabi.ee ja www.sotsiaalkindlustusamet.ee.

Hea algatus teadlikkuse tõstmiseks

IKEA kuulutas president Kersti Kaljulaidi ja sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo toel välja pikaajalise lähisuhtevägivalla vastase algatuse „Märka vägivalda“, mille raames värskendatakse ka Eesti naiste tugi- ja kriisikeskuste elutingimusi.

Algatuse raames loodi koos disainer Karl Korsariga kunstiteos, kandekott ja rinnamärk, mis tuletavad meelde vajadust vägivalla ees mitte silmi kinni pigistada, vaid seda märgata. Erikollektsiooni müügist saadud tulu läheb naiste tugi- ja kriisikeskuste toetuseks.

„Ka märkamist peab õppima. Vägivalda ei ole alati näha või isegi kuulda. Küsimus on märkides. Vägivallal on jäljed, aga me ei tunne neid alati tingimata ära. Kui teise klassi laps käitub n-ö pahasti või teiste laste vastu nii-öelda kurjasti, siis tasub kaaluda, kas ikka on talle vaja kirjutada päevikusse märkus või helistada pereliikmele – äkki on põhjuseks just see, et tal kodus ei ole kõik hästi ja ta vajab abi?“ selgitas president Kersti Kaljulaid probleemi olulist tahku.

President Kersti Kaljulaid rõhutas IKEA koduvägivalla vastase kampaania avaüritusel, et vägivalda peab õppima märkama. Foto Andres Raudjalg 

 

Algatuse esimeses faasis toimub teadlikkuse tõstmise kampaania, mille raames juhitakse tähelepanu ka sellele, kuidas lähisuhtevägivallaga kokkupuutes käituda ning millised on abivõimalused ja riiklikud tugiteenused.

„Usume, et teadlikkus on esimene samm olukorra lahendamisel, seejärel saab alustada järgmiste tegevustega. IKEA läbiviidud uuringust selgus, et iga teine Eesti elanik teab kedagi, kes on kokku puutunud emotsionaalse, füüsilise, majandusliku või seksuaalse vägivallaga. Sellest hoolimata pakutakse abi väga vähe, kuna ei teata, kuidas abi pakkuda ning usutakse, et lähisuhtevägivald on ainult pere siseasi,“ ütles IKEA Eesti juht Marko Põder.

Algatuse raames panustab IKEA Eesti naiste tugi- ja kriisikeskuste elutingimuste parandamisse, alustades Tallinna naiste kriisikodu värskenduskuuriga. „Usume, et iga kodu – isegi ajutine – peab olema turvaline ja mugav, sest meeldiv ümbrus võib anda inspiratsiooni uueks ja paremaks tulevikuks väljaspool kriisikeskust,” lausus Tallinna naiste kriisikodu juhataja Inga Mikiver.

IKEA aitab parandada kriisikeskuste elutingimusi, kujundades nende ruumid alates peretubadest ja laste mängutubadest kuni köökide ja esikuteni tervikuna ümber ning varustades need kõigega, mida mugavaks ja praktiliselt korraldatud eluks vaja läheb.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.