Aprillis olid Keilas Harju maakonnaraamatukogus ühise näitusega väljas skulptor Terje Ojaver ja karikaturist Heiki Maiberg. Nii nemad kui ka Terje abikaasa Jüri Ojaver on loonud kodu Laulasmaale, kuid kunstnikke elab seal veelgi: Ivi-Els Schneider, Lilja Blumenfeld, Mari Kaljuste ning suviti Tõnu ja Mirja-Mari Smidt.

Harjumaa raamatukogu näituse avamisel ütles keraamik Kärt Seppel: „Monumentaalne skulptuur sobib kokku väheste kunstiliikidega, siin karikatuur ja skulptuur oma groteskis aga täiendavad teineteist.“ (Harju Elu, 4. aprill 2025.) Miks see teid häiris?

Terje Ojaver: Artiklis kordus sõna „grotesk“ liiga palju. Meie kummagi tööde puhul pole tegu ainult groteskiga, see on pigem huumor. Nalja tegemine enda üle ei ole ainult grotesk. Minu skulptuure on peetud libaolenditeks ja see ei ole grotesk, kuigi väline vorm võib teatud mõttes mõjuda grotesksena. Meie oleme Heikiga selles mõttes sarnased, et väline vorm pole nii tähtis, aga sisu on absurdi piiri peal ja ääretult tõsine. Mul võib olla naine karvaste kätega või kilpkonna kujul, aga pigem on see idee absurdne.

Kuidas see näitus üldse teoks sai?

Heiki Maiberg: Minu jaoks oli üllatav, et saab skulptuuri ja karikatuuri kokku panna. Valisime välja 22 minu tööd ja esitasime neid koos Terje skulptuuridega. See näitus on kokkuvõte minu senistest karikatuuridest.

Ise olen seotud huumorimuuseumiga ja seal on kõikvõimalikke naljategemise vahendeid. Huumorimuuseum tegutseb Raplamaal Purku külas. Enamik karikaturiste on annetanud oma allesjäänud karikatuurid sinna muuseumisse. Algul oli muuseum õhinapõhine, nüüd ametlik. See täieneb ka praegu uute piltidega. Hetkel on seal Maalehe karikaturisti Valdek Alberi näitus. Tasub läbi sõita.

„Mina olen pensionär, hommikul ärkan üles ja mitte kuhugi ei ole kiiret, joonistan, mida tahan ja millal tahan, näiteks Putinit ja Trumpi.“
karikaturist
Heiki Maiberg

Terje Ojaver: Tundus, et Heiki karikatuure võiks rohkem näha olla. Ühel hetkel avastasin, et Harju maakonnaraamatukogus on selline vahva galerii, kus kõik tingimused on vastavad ja valgustus ka korralik, ja esimesena turgataski pähe meelitada Heiki sinna näitust tegema. Aga Heiki ütles, et ilma sinu skulptuurideta ma ei tee näitust. Mõtlesin, et niipalju mul neid skulptuure ikka on, kuigi mul on näitus ka Tartu kunstimuuseumis. (Terje Ojaveri isikunäitus „Ussipulm“ on seal avatud kuni 28. septembrini – toim.)

Aprillis sai Keilas Harju maakonnaraamatukogus näha nii skulptor Terje Ojaveri kui ka karikaturist Heiki Maibergi töid.
FOTO: erakogu 

Kasutate oma skulptuuride modellina sageli iseend. Miks?

Terje Ojaver: Sest see on kõige eetilisem. Kui hakkasin kujusid tegema, alustasin filmikarakterite portreede tegemisega. Siis tegin maskidega skulptuure oma tuttavate ja sõpradega. Järk-järgult see arenes, kuni tegin skulptuuri, kus kasutasin vahaportreed, millel mask oli võetud elusolevalt inimeselt. Kasutasin seda installatsioonis, kus tegin temast vana naise, kuigi tegu oli mehega. Interaktiivne mootor oli küljes. Manipulatsiooni teema oli: kes kellega manipuleerib, kas abitu vana­inimene lamamistoolis, kellel oli kalanägu peas ja kaugjuhtimispult käes, või uus tehnoloogia ja järeltulev sugupõlv manipuleerib temaga.

Leidsin, et kõige eetilisem on kasutada iseennast või küsida portreteeritavalt, sest ma ei taha panna kedagi teist konteksti, mis talle võib olla kummastav või solvav.

Millega praegusel ajal tegelete?

Terje Ojaver: Õpetasin enne Eesti kunstiakadeemias ja Pallases, aga kaks ja pool aastat tagasi lõpetasin igasuguse õpetamise, sest olen alates 1985. aastast õpetanud ja asi lihtsalt ammendas end. Eesti kunstnike liit hakkas mulle ka kolmeaastast kunstnikupalka maksma ja oleksin end muidu lõhki rebinud.

„Meie tulime Jüriga siia 23 aastat tagasi. Otsustavaks sai see, et head sõbrad olid ees.“
skulptor
Terje Ojaver

Heiki Maiberg: Mina olen pensionär, hommikul ärkan üles ja mitte kuhugi ei ole kiiret, joonistan, mida tahan ja millal tahan, näiteks Putinit ja Trumpi. Joonistan ka Ristiku Ristsõnadesse pilte.

Peale huumorimuuseumi oli mu teine hobi „Piibujutud“ Maalehes, nende eest sain lausa presidendi käest preemia. Ent ka nendes on huumorivõti sees – meil kõigil on midagi naljakat juhtunud. (Maiberg andis rahvaluule arhiivile üle ligi 3000 lehekülge materjali – toim.)

Laulasmaal elab huvitaval kombel palju kunstnikke. Kuidas see nii juhtus?

Heiki Maiberg: Mina ei ole Laulasmaal sündinud, kuigi Wikipedias on nii kirjas. Olen Tallinnast tulnud. Pakuti siin krunti osta – see oli mahajäetud koht, rääkisin naisega, tahtsime ja nüüd olemegi siin.

Terje Ojaver: Saatus on nii juhtinud. Laulasmaa kunstnikud, keda mina tean, on peale mu abikaasa Jüri Ojaveri veel Ivi-Els Schneider ning Tõnu ja Mirja-Mari Smidt. Samuti teatrikunstnik Lilja Blumenfeld ja raamatukujundaja Mari Kaljuste. Võib-olla on neid veel.

Meie tulime Jüriga siia 23 aastat tagasi. Otsustavaks sai see, et head sõbrad Smidtid olid siin. Tõnul on siin suvekodu, aga kahjuks on meie seast lahkunud Tõnu õde Anne. Lilja ja Mari on veetnud suved Laulasmaal juba pisikestena, nüüd elavad siin püsivalt.

Kas Laulasmaal saab ka kunsti näha?

Terje Ojaver: Smidtid tegid möödunud aastal kohvikutepäeval oma aias näituse. Meie Paadialuse kohvikusse ja suurde aeda võiks küll näituse üles panna, et külarahval oleks huvitav ja nad saaksid ka oma sõpru kutsuda.

Ivi, Tõnu ja Mirja-Mari Smidt korraldasid oma aias ühisnäituse.
FOTO: erakogu 

Jüri oma tööga_Kahe puu vahel 2022, FOTO: Maria Arusoo 

KES ON KES

Laulasmaa kunstnikud

Heiki Maiberg (snd 1952) – karikaturist, töötas Maalehes kujundaja, karikaturisti ja „Piibujutu“ rubriigi toimetajana. Korraldab huumoriüritusi ja karikatuuride kogumist huumorimuuseumile Purkus. Pälvis äsja presidendilt rahvaluulepreemia.

Jüri Ojaver (snd 1955) – skulptor ja installatsioonikunstnik. Viljelenud konstruktivistlikku skulptuuri, materjalideks peamiselt graniit, marmor ja paekivi. Tegelenud ka video- ja tegevuskunstiga. Töötanud õppejõuna Eesti kunstiakadeemias. Talle on omistatud hulk preemiaid, sealhulgas Kristjan Raua ja Kultuurkapitali aastapreemia.

Terje Ojaver (snd 1955) – skulptor, kes on teinud abstraktseid ja figuratiivseid monumente, kohaspetsiifilisi installatsioone, klassikalist skulptuuri, videot. Loonud mitmeid tähelepanuväärseid monumentaalskulptuure avalikku ruumi, nt J. Laidoneri ratsakuju Viljandis. Töötanud õppejõuna Eesti kunstiakadeemias ja Tartu kõrgemas kunstikoolis. Talle on omistatud hulk preemiaid, sealhulgas Kristjan Raua ja Kultuurkapitali aastapreemia.

Lilja Blumenfeld (snd 1958) – teatrikunstnik, töötab mitmes Eesti teatris kunstniku ja kujundajana. On töötanud Eesti kunstiakadeemia professori ja stsenograafiaosakonna juhatajana aastatel 1999–2018. Talle on omistatud Natalie Mei nimeline kunstnikuauhind 2024. aastal ning Eesti teatri kunstnikuauhinnad 2001., 2021. ja 2022. aastal.

Ivi-Els Schneider (snd 1945) – sisearhitekt ja kujunduskunstnik, tegutsenud mööblidisainerina, loonud sisekujundusi ning osalenud näitustel, sealhulgas ka akvarellidega. Tema looming on esindatud arhitektuurimuuseumis ning tarbekunsti- ja disainimuuseumis.

Mari Kaljuste (snd 1957) – raamatukujundaja, illustraator, näituste graafiline disainer.

Mirja-Mari Smidt (snd 1977) – tegutseb põhiliselt vabagraafika ja maali (akvarell, õli, autoritehnika) vallas. Segab kokku eri maalitehnikaid, kollaaži, graafikat ja joonistust.

Tõnu Smidt (snd 1950) – loodusfotograaf ja skulptor. Tema meelismaterjaliks on graniit, tamme- ja saarepuit. Tõnu on aegade jooksul (peamiselt Laulasmaa metsadest) kokku kogunud jändrikke puujuurikaid ning neid ümber kujundanud – lihvides, värvides ja lõigates.