Mina, nagu tõenäoliselt paljud teisedki ajakirjanikud, olen Arnold Rüütliga kokku puutunud mitmel korral. Üks neist kohtumistest, see kõige esimene, on aga eriti meelde jäänud. Sellest sõltus rohkem kui ühe inimese saatus. Kaalul oli terve perekonna tulevik. Ja õiglus.
„Hulk inimesi oli sel külmal jaanuarihommikul Nõmme sovhoosist Pärnusse sõitnud. Kohtusse. Nagu oleks terve Nõmme sovhoos korraga kohtu alla sattunud. Lüpsmata piimakilogrammide, kasvatamata saagitsentnerite, remontimata masinate, sõnaga – tegemata tööde eest. Ning inimesed astusid ükshaaval kohtuniku ja prokuröri ette. Aga ei küsitud neilt ei ahtrate lehmade ega lõpnud põrsaste kohta. Uuriti, kuidas üks töö ikkagi korralikult ära tehti. Kuidas 1985. aasta kevadel saadi kogu külvimaa põllukividest puhtaks. Inimesed rääkisid, mida teadsid, olid tunnistajateks. /…/ Üle 14 000 rubla riigi raha oli raisatud.“
Nii algas mu lugu 1986. aasta ajalehes Rahva Hääl tollasest Nõmme sovhoosi agronoomist Peeter Albist, kes oli hutsuulidest välistööliste abiga ja kehtivaid rangeid palganorme eirates Nõmme sovhoosi põllud kividest puhtaks rookinud. Keegi tähelepanelik seltsimees oli aga kaevanud, et palganorme on ületatud ja noor agronoom, kel kodus kaks last ja kolmandat ootav naine, oligi vastamisi mitte ainult kohtukulli, vaid tolle ajastu ühe suurema paradoksiga – töö oli küll korralikult tehtud, aga raisatud oli lubatust rohkem raha. Et tegemist oli riigiettevõtte rahaga, väänas Pärnu kohus täie karmusega – kolm aastat tingimisi koos kohustusega 14 000 rubla sovhoosi kassasse tagasi maksta. 14 000 rubla oli väga suur raha, sai osta kolm Žiguli autot. Et see tuli tagasi teenida kohtu määratud kohas, kulunuks selleks terve igavik.
Ka Eesti NSV ülemkohus leidis, et Pärnu kohtu otsus on õige ja õiglane.
Kohtumine Kadriorus
Siis soovitas Peeter Albi advokaat meil Eesti NSV ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli poole pöörduda, ehk tema saab aidata. Tundus üsna uskumatu, aga saime Rüütli abi Daniel Märtmaa kaudu Rüütli endaga kohtumiseks aja kokku leppida. Läksimegi süüdimõistetuga Kadrioru lossi, olles üsna veendunud, et Rüütel meid vaevalt vastu võtab, küllap kohtume kellegagi tema arvukatest nõunikest, kes siis kõverate paragrahvide abil meile seletab, et kohus toimis õigesti, vastavalt seadusele. Kui aga Rüütel meid vastu võtakski, mis siis sellest. Oli ju ülemnõukogu tolle aja kummitempel, markeeris kommunistliku partei otsuseid.
Meie üllatuseks juhatati meid Kadrioru lossis lahkelt laiast trepist üles teisele korrusele, otse Arnold Rüütli kabinetti, kus peremees juba ootas. Süüdimõistetu seletust kuulates noogutas ta mitmel korral mõistvalt peaga – oli Rüütel ju ise hariduselt agronoom, juhtinud Tartu näidissovhoosi. „Eks ma vaata, mis teha annab,“ ütles ta lõpetuseks, ise juba kergelt hallinevaid juukseid siludes. Peeter Albi lootis, et see „eks ma vaata“ tähendab kohtuotsuse ümbervaatamist. Sest ka avalikkuse, meedia surve kohtule oli tugev. Sellest ebaõiglasest kohtuotsusest kõneles juba ka Toomas Hendrik Ilves raadiotes Vaba Euroopa ja Ameerika Hääl. Isegi üleliiduline ajaleht Literaturnaja Gazeta tegi pika loo.
Kohtuotsust siiski ei tühistatud, Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel andis Peeter Albile armu. „Kuidas saab anda inimesele armu, kes pole midagi kurja teinud,“ ei jäänud Peeter Albi päris rahule, aga nii oli – Rüütel tegutses temale antud mänguruumis. Ei enamat. (Ajaloolise tõe huvides olgu öeldud, et hiljem sekkus ka NSV Liidu ülemkohus ja kohtuotsus tühistati, Peeter Albi mõisteti õigeks.)
Teine Eesti Euroopasse
Üks pikk peatükk Eesti poliitikas lõppes koos Arnold Rüütliga. Arvukad järelehüüded nii päris- kui ka sotsiaalmeedias kõnelevad Rüütli tarkusest ning tasakaalukusest, oskusest olla ühendaja ka kõige keerulisemates olukordades. Arnold Rüütel kuulus nende poliitikute hulka, kes lõi läbi ENSV kõrgetel riiklikel ametikohtadel ning keda toetas rahvas ka taasiseseisvunud Eesti Vabariigis. Tema kogus toetuse, mida Eestis tõenäoliselt kunagi ei ületata: 1992. aasta presidendivalimiste rahvahääletusel sai Arnold Rüütel
195 743 häält, teda toetas 41,8% toonastest hääletajatest. Valimiste kord nägi aga ette, et valituks osutumiseks on vaja üle poole osavõtnud valijate poolthääli, ning toimus uus, riigikogu voor, kus mäletatavasti võitis Lennart Meri.
Rüütli populaarsus ei kadunud aga kuhugi. 2001. aasta presidendivalimistel riigikogu voorus Rüütlit kandidaadina üles ei seatud, küll aga tehti seda valijameeste kogus, kus teises voorus saadud 186 häält kindlustasid talle presidendi ametikoha. Ja see oli valijameestelt ainuõige otsus Eesti riigi tulevikku kaaludes. Eesti Päevalehe uuring näitas rahvahääletuse eel, et just Arnold Rüütli arvamust Euroopa Liidu kohta usaldab 66 protsenti inimestest. Tema tegevus võis olla otsustav Euroopa Liidule „jah“ ütlemisel. Veel päev enne referendumit tehtud rahva poole pöördumises kinnitas Rüütel, et ainult Euroopa ühises peres elamine kindlustab Eestile iseseisvuse ja julgeoleku.
Tagantjärele võime praegu olla rahulgi, et Rüütlist ei saanud presidenti kahel esimesel katsel, vaid 2001. aastal, mil ühiskond vajas tasakaalustavat presidenti. Rüütli presidentuur tõi käibele ka mõiste „teine Eesti“. Ja Rüütel viis ka selle teise Eesti Euroopasse.
