Küllap igaühel on meil oma kujutluspilt geograafiliselt ja saatuse poolest lähedasest, ometi alati kaugeks jäänud Rumeeniast. Ja põhjus temaga tutvuma minna. Otsida reisivaheldust Lääne-Euroopa klantsile.

On ütlematagi selge: ühe reisiga Eestist pindalalt viis korda suuremat Rumeeniat läbi ei hammusta. Aga tüki ampsab küll. Ja olgu see tükk siin jagatud.

Mustlaste maa

Rumeeniasse minnes soovitatakse reisijal olla mustlastega sama ettevaatlik nagu Indo-Hiinas malaariat levitavate hallasääskedega. Sest rumeenlane ongi ju tegelikult mustlane… Tuleb ju nimigi Romania – rumeenia keeles kirjutatakse a-le veel väike kriips peale – sõnast roma. Ehk siis vanamoodi öeldes mustlane. Aga sama vähe, nagu on Kagu-Aasia turismipiirkondades hallasääski, hakkas Rumeenias silma mustlasi. Sest sõna Romania ei tulene mitte mustlastest, vaid ladina keelest tõlgituna sai Rumeenia nime roomlastelt, kes siin pikka aega valitsesid. Ja tähendab otseses tõlkes roomlaste maad. Ning tänased rumeenlased on selle üle väga uhked, pidades ka oma keelt ladina keelel põhinevaks iidseks romaani keeleks.

Läbi aegade on rumeenlased peale vaesuse (või sellele kontrastiks) kannatanud ka mania grandiosa käes. Rumeenlaste esimene kuningas Carol I lasi aastal 1880 ehitada Consțanțasse, otse Musta mere rannale, hiidsuure mängupõrgu. Ei täitunud see maja tol ajal kunagi mänguritega. Nüüd on juugendstiilis kaunis hoone külalistele hoopis laudadega suletud. Pildile jäi ka loo autor koos Lõuna-Eestist pärit rännumees Räni Huulega. 

Ometigi ütleb statisitika: mustlased on oma 2,5 protsendiga – mis teeb 20 miljonilisest elanikkonnast 500 000 – Rumeenias ungarlaste järel teine vähemusrahvus. Põhirahvus – rumeenlased – moodustavad 90 protsenti, mis teeb Rumeeniast Euroopa ühe homogeensema rahvastikuga riikidest. Ja nad on oma homogeensuse üle uhked, põdedes väga, kui neid romadeks pidada. Samuti on nad uute pagulaste vastuvõtmisel Ungari ja tema liidri Viktor Orbaniga väga ühte meelt: ei mingeid pagulasi enam, meile piisab mustlastest.

Muidugi tekib küsimus: kuidas romasid nii arvukalt Rumeeniasse sattus. Rumeenlaste vastus on lihtne: kurikuulus krahv Dracula – peale seda, kui maa oli türklaste vallutsretkede ja Dracula omaenda veretööde järel rahvast tühjaks jäänud – tõi orjadena Süüriast Rumeeniasse 15 000 mustlast. Nii väitvad ajalooolised ürikud. Et kliima sobis, kohalikud inimesed aga orjarahvasse halvasti ei suhtunud, hakkasidki nad siin kiiresti sigima. Ja paljunevad tänapäevani.

Mustlased ja tänapäev

Kui Hitler Teise maailmasõja eel Rumeenia sakslasi koju kutsus – nii nagu Baltimaadelt baltisakslasi –, jäid paljud väärikad hooned nii Bukarestis, suurimas sadamalinnas Consțantas kui mujal täiesti tühjaks. Loodus teatavasti ei salli tühja kohta ja romad tegid neisse oma pesa. Kui ükskord kommunism – rumeenlased nimetavad seda õnnetut sotsialistlikku ajajärku üsna põlglikult kommunismiks – lõppes ja maju hakati endistele omanikele tagastama, ei tahtnud romad neist lahkuda. Linnade ja riigi ühisel ettevõtmisel ehitati uued, kõigi mugavustega majad ja asutati romad neisse ümber. Kõigi mugavustega korteritesse. Varsti polnud aga mugavustest midagi järel: elektripliidid, vannid – ühesõnaga kogu kodutehnika, mis oli riik mustlaste uude kohta meelitamiseks majadesse paigutanud – läks müügiks. Neil pole vaja ei süüa teha ega pesta, ütlevad rumeenlased, küll vihm peseb ja süüa saab ka varastades…

Et rumeenlased on vanade roomlaste järglased, tahavad nad näidata ka Bukaresti ühe peatänava ääres seisva kuulsa rooma sümboli, emahundi ja Romuluse ja Remuse skulptuuriga. 

Viimastel aastatel on tekkinud mitmeid vabatahtlikke liikumisi, kes siis meelitavad mustlasperesid lapsi lasteaeda ja kooli panema, et romad lihtsamini ühiskonda integreeruksid. Kas see ka kunagi õnnestub, pole veel teada. Igal juhul nii Bukarestis kui Consțantas, aga ka mitmes külastatud väikelinnas on tühjalt seisvate majade – ja neid pole mitte vähe, eriti Consțanta vanalinnnas – aknad kinni löödud, et romad jälle pesa ei saaks punuda. Sekelda siis nendega – see pole just rumeenlaste lemmiktegevus. Aga turiste nad ei sega. Vähemalt suurlinnades.

Vaene roomlaste maa

Rumeenia Musta mere äärsetel tasandikel külgneb üks viljaväli teisega, päevalilled silitavad heljuvat nisu või lokkavat maisi. Maa on siin must ja viljakas. Mägedes kasvab mets. Maavaradest leidub naftat ja gaasi, vähesel määral ka marmorit ja väärismetalle. Ometigi pole sel rikkal maal kunagi rikkad inimesed elanud.

Eksdiktaator, kauaaegne esikommunist Nicolae Ceaușescu käsul hakati 1985. aastal Bukaresti südalinna ehitama maailma üht suurimat hoonet, kus pidi koha saama Rumeenia parlament ja valitsusasutused. Hoone valmis küll alles 1995. aastal, peale diktaatori surma, aga täit kasutust pole see leidnud siiamaani. 

Rumeenia oli sotsialismileeri “õndsal kommunismi ajal” vaeseim, või koos Bulgaariaga üks vaesemaid riike, ja on täna seda Euroopa Liidus. Tänase rumeenlase keskmine palk on 480 eurot, keskmine pension sama suur kui miinimumpalk ehk 250 eurot. Ja Rumeenia on üks väheseid Euroopa riike, kus pensionile minekul valitseb ebavõrdsus – naised võivad töölt koju jääda 60-selt, mehed 65-selt.

Põhjus?

Rumeenlased ütlevad: korruptsioon. Ja on selle vastu ka suuri meeleavaldusi korraldanud, viimane neist toimus selle aasta veebruaris. Rännumehele vaatab korruptsioon kõige selgemalt silma ehk turismipiirkonna kinnilöödud hotelliakendest. Hotellid kuuluvad kas riigile või omavalitsustele. Ja väliskaptalile neid ei müüda – riik peab millegagi raha teenima…

Ja nii need tühjad hotellid seisavad, selle asemel et turiste meelitades riigile maksuraha teenida.

Euroopa üks vaesemaid rahvaid pole aga priiskamist lõpetanud – parlamendihoone kõrvale on kerkimas maailma suurim õigeusu kirik. 

Et suur Rumeenia rahvas on küll vaene, tahab end tunda aga ikka suurena, siis peab see väljenduma pompöössetes hoonetes. Eksdiktaator Nicolae Ceaușescu aegu (1986) hakati ehitama Bukaresti kesklinna parlamendihoonet, mis oma 12 korrusega maa peal ja 9 korrusega maa all, 4000 toa ja 80 liftiga oli valmides (1995) maailma suuruselt teine hoone kurikuulsa Pentagoni järel. Tänaseni, rohkem kui veerand sajandit peale hoone kasutuselevõtmist pole talle suudetud õiget otstarvet leida. Sellest hoolimata, et suur osa Bukaresti politseinikke hoonet turvab ja selle ehitamiseks on rumeenlaste kinnitusel kulunud kõik riigi marmori ja kullavarud. Hoones on küll parlament, mõned ministeeriumid ja muuseumid, aga ikka pole suur osa hoonest kasutust leidnud.

Kahjuks pole rumeenlased esikommunist Ceausesku priiskamisest osanud õppida: parlamendihoone kõrvale on kerkimas maailma suurim õigeusu katedraal.