Maardu linnaosa Kallavere külje all asub idülliline vana küla – Rootsi-Kallavere, mis on nii hästi ära peidetud, et esimese hooga ei pruugigi õiget teeotsa leida. Külasse jõudnuid hämmastab kontrast iidsete paekiviaedade ja põlispuude ning sealsamas kõrguvate Kallavere korterelamute vahel.

Veelgi suurem üllatus tabab aga siis, kui selgub, et selles tillukeses, üheksa majapidamise ja 35 inimesega külas on ka muuseum, mida külakogukond ise üleval peab. Muuseumihooned on küla vanimad hooned, mis pärinevad umbkaudu aastast 1800.

Tänavu 23. mail peeti muuseumi 13. sünnipäeva ning avati pidulikult Rootsi-Kallavere muuseumi värskeim ehk kolmas hoone. Hoone ise nii värske pole, tegemist on Käspre talu vana laudaga, mis oli kunagises tulekahjus tugevalt kannatada saanud. Vanadele maakividest seintele ehitati peale täiesti uus katus, taastati üks paekivist otsasein ning valati betoonpõrand. Renoveeritud hoone suur ruum on muuseumi hoidlaks, eraldi on abiruum tööriistadele ning maja otsa tehti traditsioonilise paekivist põrandaga varjualune, kus on hea suviseid üritusi pidada. Hoone taastamist rahastas PRIA Leader-meetme raames ja omafinantseeringu osas aitas Jõelähtme vald.
Ehitustöödeks kasutatud materjal pole aga sugugi juhuslik, näiteks varjualuse tammepostid on Muuga sadama territooriumilt, pärit Klaukse talu tammikust. „Talu pole enam olemas, aga sadam andis loa neid palke kasutada,“ vahendab Priit Kase külaseltsi tänulikkust. „Meil oli veel hunnik asju, mis olid kõik õue peal laiali, nüüd lõpuks saime nad varju alla ühte kohta tõsta,“ on Priit Kase rõõmus.

Muuseumikogu täieneb jooksvalt

Muuseumiga alustati 2006. aastal. Esialgu kohendati muuseumiruumiks Käspre talu vana laut, kus sel aastal on väljas temaatiline näitus „Kolhoosniku kodu”. Seal on sellele perioodile omast mööblit, majapidamistarbeid ning kõikvõimalikke erinevaid esemeid. Priit Kase sõnul muuseumil kindlat teemat ei ole, aga jõudumööda tehakse näitusi mingil kindlal teemal. „Meie jaoks on oluline, et asjad säiliksid,” põhjendab mees. Ühte tuppa on koondatud koolivormide väljapanek, teises tiivas on nii aiatööriistu kui ka muid suuremaid eksponaate. Muuseumikogu täieneb jooksvalt. „Inimesed tulevad ja pakuvad: kas te võtate vastu, muidu viskan minema,” räägib Priit Kase, kuidas on eksponaate nendeni jõudnud.

Samas on kurb tõdeda, et muuseumist ka varastatakse, mullu sügisel viidi muuseumi sõjanurgast märkimisväärne kogus asju ära, samuti on „ära jalutanud” muidki pisemaid asju – tulemasinad, vanaaegsed rahad jms. Nüüdseks on üleval aga ka valvekaamerad, mis loodetavasti pikanäpumehi ohjavad.

Kummardus Kivimäe talu õdedele

Praegu kuulub muuseumi alla kolm hoonet, kaks Käspre, üks Mihkli kinnistul, kus on köetav tuba kangastelgedega, kus küla ja ka kaugemalt huvilised naised uhkeid kaltsuvaipu koovad. Kuna on laulu- ja tantsupeo aasta, siis on kangastelgede toas näitus rahvariietest, mh ka uhke väljapanek Jõelähtme riietest. Hoone tagumises pooles on meretuba, mille haruldasim eksponaat on vana puupaat, valmistud 1935, mis pärit kohalikust Kivimäe talust mere äärest. Seda malli paati rohkem säilinud ei ole, Viimsi Rannarahvamuuseum tegi omale selle paadi järgi koopia. Meretuba on ühtlasi kummardus Kivimäe talule ja seal elanud kolmele õele – Leidale, Hildale ja Martale. Enamik meretoas olevaid ja ka muid muuseumi eksponaate on säilinud tänu nende säästlikule ja kokkuhoidvale eluviisile.

Kuidas on külakogukond omavahel muuseumitoimetused ära jaganud?
„Meil on siin niivõrd äge seltskond, igaüks teeb seda, mis tal on võimalik ja mida oskab. Kõigile on küla oluline, seega ei oota keegi, et ta midagi tingimata vastu peaks saama. Teeme seda kõik puhtast missioonitundest,” räägib Kersti Pent, kes on üks muuseumi eestvedajatest.
Sedasi on koostöö toiminud juba algusest peale ning välja on kujunenud omad rollid. „Meil on vedanud, et meil on siin nii palju erinevatest erialadest inimesi – kes teeb raamatupidamist, kes haldab kodulehte, kes võtab gruppe vastu, kes pakub giiditeenust, vajadusel ka võõrkeeltes” toob Kersti Pent näiteid.

Ühiselt kantud vastutus

Kui on aga suuremad tööd ees, kuulutatakse välja talgud ning kes saab, see tuleb. Kersti Pent rõõmustab, et ka küla noored võtavad ühistegevustest osa. „Kui me neid paekivist seinu vuukisime, olid kõik noored abis. Näiteks Marinil tuleb see eriti hästi välja,” kiidab naine.

Kuidas majanduslikult hakkama saadakse?
„Eks rahateema on ikka keeruline. Oleme jooksvad kulud (elekter, valve, kindlustus jm) perede peale ära jaganud, igaüks maksab mingi osa. Eks see meie kõigi ühine asi ole,” räägib Kersti Pent.
Suvisel perioodil tiksub väike sissetulek ekskursioonidest. Kasvanud on välisturistide arv. Kevadeti ja sügiseti külastavad muuseumi koolid ja lasteaiad. Talveperioodid on tavaliselt vaiksemad, siis külastajaid väga ei käi, etteteatamisega tulijat siiski ukse taha ei jäeta. Külaseltsi tegevust toetab ka Jõelähtme vald.

Kersti Pent nendib, et eks see muuseumipidamine puhtalt hobi korras asi ole. „Küla on meie kodu, tahame, et see näeks stiilne välja ning iga pere panustab sellesse. Seda trotsi meis juba jagub – ajame oma asja ja see on ka see, mis meid kõiki liidab. Me oleme väike küla ja peame kokku hoidma!”, ütleb naine kindlameelselt.

Muuseum ja toetajad

Rahastus: Põhja Harju Koostöökogu, PRIA, Leader meede, Jõelähtme vald
Riigihanke läbiviija: Margus Metssalu
Arhitekt: Katrin Oidjärv
Ehitaja: Meris OÜ, juhataja Veiko Merilo
Ehitusjärelvalve: Urmas Valgma
Insenerid ja konsultandid: Hillar Pauls, Sulev Õitspuu, Mait Jürgens, Alar Just
Paralleelselt PRIA projektiga teostatud kolm KOP-i projekti:
– Aknad ja uks, teostus Terase Klaasimine OÜ
– Valvesignalisatsioon ja ATS süsteem, teostus Salaluks OÜ
– Kuivkäimla, teostus Loretta Mööbel OÜ
Põrandad:
-betoonpõrand, rahastus Küla Selts ja Jõelähtme vald, teostus Võru Betoon,
-paepõrand, teostus Reino ja Paavo Pent
Materjalide transpordi, traktori ja kopatöödega aitasid Agu Kahu ja Maardu Linnavalitsus
Muidugi lugematu arv tunde külaelanike ja seltsi liikmete abi ja talgutööd