Eesti esimese raudteeliini ehk Paldiski-Tallinna-Tosno tee avamisest möödub sügisel 145 aastat. Selle aja mäletajad sõidavad juba taevastel teedel. Küll aga töötab tänaseni Elronis mehi, kes said rongijuhiõppe ENSV päevil. Andrus Roosma on siiani rongijuht, poeg Magnus sammub isa jälgedes ja töötab instruktorjuhina.

Andrus Roosma meenutab, et 1970. aastate alguses koolitas juhte ja nende abisid raudteetehnikum nr 3 ehk hilisem Aleksei Müürisepa nimeline kutsekeskkool Tehnika tänaval. Andrus elas lapsena Sindis, nägi oma koduaknast möödasõitvaid ronge ning elukutsevalikus polnud kahtlust – pärast 8. klassi lõpetamist läks ta õppima rongijuhi ametit. “Õppisin Tehnika tänava koolis kolm aastat ning seejärel võeti mind tööle rongijuhi abina. Siis tuli sõjavägi ja kui armeest naasesin, läksin samale ametipostile tagasi. Diiselrongi juht sai minust 13. augustil 1979,” meenutab Andrus Roosma.

Esimene töökoht oli Tallinn-Väike, kus asus toona kitsarööpmeliste rongide depoo. 1970. aastate lõpus töötasid seal Ungari diiselrongid D1. Tänaseks on kõikide riigisiseseid reise teenindavate elektri- ja diiselrongide kodudepoo Pääskülas.

Poeg Magnus tunnistab, et tema ametivalikul oli suur eeskuju just isa. “Sattusin praegusesse Elronisse 2009. aastal, kui toimus konkurss rongijuhi abi kohale. Kuus meest valiti välja, tänaseks oleme tööle jäänud kahekesi,” ütleb Magnus.

Esimene praktikakoht oli Magnusel samuti Tallinn-Väikese depoos ning pärast praktikat sooritas Magnus rongijuhi abi eksami.

Hiljem proovis Magnus töötamist manöövritel ning tegi vedurijuhi eksami. Tänaseks on tal taskus diisel- ja elektrirongijuhi, manöövervedurijuhi load ning ta on ka instruktorjuht.

Põdrad, puupunnid ja müra

Peaaegu 36 aasta jooksul on Andrus Roosma ja tema kolleegid juhtinud ronge igasuguse ilmaga, olgu väljas lumetorm või paks udu. Nende aastate jooksul on juhtunud nii mõndagi.

“Näites Haapsalu liinil on olnud mitu õnnetust, mille on põhjustanud rongile ette jooksnud põder. Kord jooksis loom rongi ette nii õnnetult, et jäi selili vaguni alla. Sõitsime Jaaknast Paliverre ning mõtlesime: mis küll saab ja kuidas looma kätte saame. Õnneks oli enne Paliveret kõik korras,” meenutab Andrus Roosma.

“Ungari diiselrongidega nägid juhid ja nende abid alati kurja vaeva, sest vagunite alla olid paigutatud õhukraanid, mis oma halva asukoha tõttu ikka kuhugi vastu puutusid ning lagunema kippusid. Õhuta ei saa aga pidurdada ega rongi ka juhtida. Pidime siis taguma torudesse puupunne, kuid torud olid siledad ja punnid kippusid eest ära lendama,” meenutab staažikas rongijuht. Lisaks pidid rongijuhid töötama pidevat müra ja vibratsiooni taludes, sest rongi mootor asus kohe nende selja taga.

Riia rongidest Stadlerini

1984. aasta juunis saabusid Eestisse esimesed Riias valmistatud rongid. Esialgu rõõmustasid juhid, et nüüd on neil käes hea ja uus veerem. Paraku olid ka need rongid varsti omadega päris läbi. “Juhtus isegi, et mõnikord jäid rongid liinile seisma ning neid oli vaja veduriga vedada. Küll Pärnu poole, küll Haapsalu poole. Vahepeal oli koguni paar meest Koplis valves, kes sõitsid vajadusel veduril Tallinn-Väikese depoosse. Aga eks iga rong on oma ajastu laps,” räägib Andrus Roosma.

Praegusi Stadleri ronge kiidavad nii isa kui poeg. “Stadleriga sõida nagu kontoris. Segajaid ei ole ning saab keskenduda vaid rongi juhtimisele. Need on hoopis teise, väga kõrge kvaliteediga rongid,” lisab Magnus.

Kui palju on rongijuhil aega vaadata raudteeäärset loodust ja uusehitisi?
Nii isa kui poeg kinnitavad, et Stadleri rongidel on kiirus 100-120 kilomeetrit tunnis ning peatusi tihedalt ning sellisel kiirusel sõitmine nõuab tähelepanu ja aega raudtee äärset elu uudistada ei jää. “Peab vaatama, et tee oleks vaba ning keegi ette ei jääks. Ümbrust pole aega uurida,” ütleb poeg. Isa on märganud, et elu kipub Tallinna, Tartu ja Narva lähipiirkondadest eemal välja surema.