Küsisin kaupluse kassapidajalt selgitust uue kauba kohta. Kena keskeas punases Rimi vormivestis naine vaatas ainiti mu huuli, nagu üritaks neilt midagi lugeda, ei vastanud siis aga sõnagi, ulatas vaikides paberi ja pastaka. Mida pidanuksin tegema või ütlema?

Nüüd oli minu kord teda terasemalt vaadata. Silt naise vormivesti rinnal ütles ka ta nime – Riina. Vanust oli ehk peale neljakümne. Ulatatud valgele lehele ma midagi kirjutama ei hakanud – mu küsimus polnud nii oluline, et oleksin meie diskussiooniga õhtuse tipptunni kassasaba tahtnud kasvatada. Maksin oma sisseostude eest raha ja läksin. Kodus arvutit avades aga sain oma esitamatajäänud ebaolulisele küsimusele olulise vastuse. Veel enam: Harku valla elanike Facebooki kommuun oli täis märke, kus kommuuni liikmed kõik pöidlaga ülespoole osutasid. Ehk siis avaldasid kiitust või tunnustust. Ja kiideti ühe kirjutaja kirjutatud. Õigemini inimest, kellest ta kirjutas. Ja see inimene oli sama, kellega olin paar-kolm tundi tagasi kassas kohtunud – Riina.

Sain nüüd aru, miks ta oli mulle valge paberilehe ja pastaka ulatanud. Kirjaread valla sotsiaalmeedias seletasid kõik. Keegi ostjast kodanik oli oma argirutus märganud seda, mis mul märkamata jäi. Ja kirjutanud: Tabasalu Rimi kassas on uus teenindaja. Kurt. Aga kui kohusetundlikult ja tähelepanelikult ta teenindab. Olgem siis meie, ostjadki, tähelepanelikumad ja mõistvamad kui tavaliselt! Ja laike aina tuli. Nagu oleks Rimis lastele tasuta puuvilja jagatud, mitte uus töötaja tööle võetud. Mõne tunniga paarsada püstitõstetud pöialt, õhtuks juba pool tuhat.

Kuidas saab kuulmispuudega inimene suhelda päevas kümnete, ehk isegi sadade ostjatega, kellel on igaühel oma mure, oma rutt. Kelle eesmärgiks on tööpäeva lõpus on kilekott ruttu-ruttu kaupa täis saada, et siis kodustesse tegemistesse sukelduda. Kas see naine kassas ei kartnud, et võib kõige ebameeldivamatesse olukordadesse sattuda? Kiirus, raha, napsisõbrad, täpsus, pikanäpumehed… Otsustasin Riina uuesti üles otsida. Nii saigi see vestlus teoks. Viipekeelse tõlgi vahendusel.

Õppimine kurdina

Kurdina pole Riina sündinud ega kurt eluaeg olnud. Kurdistus ta kaheksa-aastaselt, raskekujulise meningiidi tagajärjel. Nüüd ta räägib, aga oma häält ei kuule.

„Räägin tunde järgi, oma häält ma ei kuule,“ ütleb Riina. Mitte küll just kõige puhtama diktsiooniga, natuke susistavalt, aga täiesti arusaadavalt. „Sellepärast paljud kurdid ei tahagi väga kõnelda, et nad ei kuule oma häält. Ja nii peetakse neid ka tummadeks. Kurttummadeks. Tegelikult on aga kurttummasid – inimesi, kes ei kuule ega saa kõnelda – väga väike protsent kurtidest,“ kõneleb Riina.

Tavalises üldhariduskoolis käis Riina teise klassini. Siis, peale haigust, suunati ta õppima Tartusse Hiie kooli, kus kuulmis- ja kõnehäiretega lastel on võimalik saada põhiharidus. Peale selle kooli lõpetamist jätkas Riina õpinguid kaugeõppe erikeskkoolis. Peale mõneaastast töötamist jätkas noor naine õpinguid aga Tallinna Pedagoogilise Kooli Kurtide seminaris.

„Tahtsin juba lapsest saadik saada õpetajaks. Kui loodus ei lasknud mul minna tavalisse kooli, siis õppisin kurtide laste õpetajaks,“ kõneleb Riina. Pedagoogipaberid käes, asus ta tööle Tallinna Heleni kooli. See kool on oma nime saanud ameerika pimekurdi kirjaniku Helen Kelleri järgi ja seal õpivad nii kuulmis- kui nägemispuudega lapsed.

„Selles koolis oli raske, õpetasin lapsi, kellest mõni oli kurt, mõni pimekurt, mõned vaimupuudega. Neist kõigist tuli hoolida, nad tahtsid mõistmist ja soojust,“ kõneleb Riina. Selles koolis töötas ta 18 pikka aastat. Kõige raskemal ametipostil – klassiõpetajana. Ikka soojust ja hoolivust jagades.

Töö müüjana

Nii nagu eesti rahvast, nii jääb ka kurte vähemaks, koolis tuli koondamine, mitu õpetajat pidi lahkuma. Kuigi töö oli omaseks saanud, tõstis Riina käe ja palus ennast ametist vabastada. Töötu ei pidanud aga pedagoog kaua olema. Kooli endine direktor pakkus Riinale ametit oma asutatud erakoolis, kus ta ülesandeks sai kõnehäirete all kannatava autistist poisile kõnelemise õpetamine. „Lapse areng oli kiire, mind polnud talle varsti enam vaja, ma ei leidnud rakendust,“ tunnistab Riina.

Kurtidel pole just lihtne uute tööd leida, puue takistab paljudel kohtadel töötamist. Ometigi otsustas Riina proovida – nähes Rimi tööpakkumist, läks suurde kauplusse töövestlusele. Kas mõjutas kaupluse juhataja otsust see, et Rimis on varemgi puudega inimesi töötanud või Riina eelnevad kohusetundlikult töötatud aastad, aga tööle ta võeti.

„Ega enne müügisaali minekut mul mingit erilist väljaõpet olnud, kõik oli nagu teistelgi müüjaõpilastel. Esimesel päeval kassas oli „lapsehoidja“ kõrval, järgmisel päeval veel pool päeva, siis kadus ära. Öeldi, et kui mingi probleem tekib, vajuta nuppu, kutsu teine müüja või vahetusülem appi,“ muigab Riina seda „lapsehoidja“ juttu rääkides. „Lapsehoidja“ all mõtleb ta vanemmüüjat, kes müüjaõpilast juhendab.

Ka igapäevases suhtlemises kolleegidega ei näe Riina probleemi. „Kui palju meil seda vaba aega siin keelt peksta ja laterdada on,“ kõneleb ta resoluutselt. „Kui midagi vaja, saab paberile kirjutada. Kaupluse juhataja Ene räägib aga nii selgelt, et saan huultelt aru, mida ta öelda tahab,“ kiidab Riina ülemust.

„Paljud ostjad – nii nagu ka ajakirjanik! – ei märka alati letil silti, et teenindaja on kurt. Siis annan paberi – kirjutagu, mis vaja. Näiteks soovitud sigaretimark,“ paljastab Riina kurdi teenindaja saladusi. Üks ostja võttiski paberi ja kirjutas sinna… autogrammi,“ meenutab Riina muheldes. „Oli kuulus inimene küll – pärast sain teda – aga, et nüüd poes kohe autogrammi…“

Kurtide telefonimäng

Tööpäev läbi, läheb Riinagi koju. 16- aastane poeg, mees ja ema juba ootavad. Abikaasaga kõneleb Riina viipekeeles, poeg aga kuuleb nagu iga teinegi normaalne teismeline. Vabal ajal lööb Riina kaasa aga kurtide ühingus ja ühisüritustel. „Koos peame tavaliselt vastlapäeva, käime talvel Harju tänavas uisutamas, suvel seilame Tallinna lahel, meil on ühised jõulupeod,“ meenutab Riina kurtide ühiseid ettevõtmisi. Ja seltskonnamänge, mis on sama lõbusad kui kõigil teistelgi inimestel. Näiteks telefonimäng. Üks kurt viipab teisele, teine jälle edasi ja lõpuks tuleb … naeru kui palju.

„Aga minu suurim soov on,“ ütleb Riina tõsinedes, „et inimesed üksteist rohkem kuulaksid – ka siis kui nad ei kuule – ja mõistaksid. Ja et terved oleksid.“

INTERVJUU

Egne Kurvits
Rimi töökeskkonna juht

Kui palju Rimi süsteemis on puudega töötajaid?

Rimis töötab kokku enam kui kakssada osalise töövõimega inimest. Neist kakskümmend viis on kuulmispuudega.
Kas riigi poolt on ka mingi motivatsioon firmale, et puudega inimesi tööle võtta?
Riigi toetustest kasutab Rimi sotsiaalmaksu soodustust, töökoha kohandamise toetust, abivahendi rendi võimalust. Kogemus näidanud, et toetuste taotlemine on paraku keerukas, pikaajaline ja eeldab suurt paberimajandust, mis teeb selle ettevõtte jaoks suhteliselt tülikaks.

Kas puudega inimestele kulub ka rohkem ressursse (nt eraldi väljaõpe)?

Selleks, et erivajadusega inimene tööle võtta, on ennekõike vaja palju kannatust ja tahtmist. Õnneks on mitmed Rimi kaupluste juhid just nii suure tahtmisega, et nad suudavad leida nende inimeste jaoks aega ja pühendumist, mida nad tööle sisseelamisel vajavad. Üle tuleks saada hirmust, et erivajadusega töötajaga on keeruline ja esineb palju suhtlemisprobleeme. Loomulikult tuleb erivajadustega töötajate tööle võtmisel arvestada mõningate lisa riskiteguritega. Seetõttu on Rimis koostatud ka riskianalüüs, mis keskendub just erivajadustega töötajate tööle.
Lisakulutustena võiks välja tuua kurtide töötajate puhul viipekeele tõlketeenuse kulutused (nt väljaõppel, arenguvestlustel, koolitustel jne.), kommunikatsiooni materjalide kulud (nt rinnamärgid, sildid, kleebised jne), riskianalüüsi koostamise kulud. Nende kulude katmises oleks suur abi riigipoolsest toetusest ja teenused võiksid olla operatiivselt kättesaadavad.

Kas puudega töötaja on lojaalsem tavatöötajast?

Erivajadustega inimesed on väga tublid ja lojaalsed töötajad, keda Rimis on rakendanud mitmeti. Aeg on näidanud, et näiteks kuulmispuudega töötaja saab ideaalselt hakkama ka kassatööga. Intellekti ja vaimupuudega töötajad tulevad suurepäraselt toime kärupaigaldaja tööga, liikumispuudega töötajaid saame rakendada kassatööl jne.