Eesti Vabariigi 97. aastapäeva eel tunnustab Toomas Hendrik Ilves Valgetähe V klassi teenetemärgiga Padise juurtega muusikut, ansambli Hortus Musicus liiget Riho Ridbecki.
Kohtume Riho Ridbeckiga Lühikese jala väravatornis, ansambli Hortus Musicus kodus ja esinemispaigas. Ridbeck kuulub ansamblisse juba 43 aastat. Padiselt pärit mehe isa Heino juhtis aastakümneid koore ja orkestreid ning oli kohaliku kooli õpetaja.
Kuidas saite teada, et president tunnustab teid teenetemärgiga?
Abikaasa helistas hommikul ja küsis: “Kas istud?” Ma siis istusin ja ta rääkis, milles asi. Teenetemärk oli üllatus. Ei osanud seda oodata. Aga loomulikult on see väga meeldiv üllatus, sest iga inimene vajab tunnustust. Töö on olnud tõsine ja seda on märgatud.
23. veebruaril võtate autasu Rakveres isiklikult vastu?
Jah. Saabun 23. veebruari hommikul kell kümme Tallinna lennujaama. Naasen ansambliga Hortus Musicus kahelt kontserdilt Iisraelist. Õnneks on Tallinnast Rakverre veidi üle saja kilomeetri nii et jõuan kenasti.
Ansamblist Hortus Musicus olete minu teada teine teenetemärgi kavaler?
Andres Mustonen on samuti teenetemärgi kavaler. Ega tõsise muusika tegijatele väga sageli teenetemärke ei annetata.
Mina olen varem EELK liinis saanud kiriku teeneteristi. Olen juhatanud üle 25 aasta Püha Vaimu koguduse kammerkoori ja 2000. aastast juhatan koorijuhtide ja organistide segakoori KOSK. Aastast 2003 olen selle peadirigent. Mõlema kooriga käib huvitav ja sisukas töö. Püha Vaimu koorile olen kirjutanud ka mõned psalmid, sest repertuaar kirikus hakkab pikkamööda korduma.
Mida on vanamuusikaansambel teile tähendanud ja andnud?
Hortus Musicus on nagu teine kool. Sedalaadi repertuaari nagu Hortus Musicus esitab, õpetamine konservatooriumis ehk praeguses muusikaakadeemias oli suhteliselt pinnapealne. Lugude hulk, mida oleme ansambliga 40 ja rohkem aastat esitanud, on aukartustäratav. Kappi on kogunenud väga-väga palju noote ja paljud palad on ka Püha Vaimu ja KOSK-i koori repertuaaris, sest ega Eesti kirikutes näiteks kõrgrenessanssi ajast pärinevat muusikat väga palju ei laulda.
Olete Hortus Musicuse asutajaliige?
Liitusin ansambliga poolteist kuud pärast selle asutamist, 1972. aastal.
Kas Nõukogude ajal oli tahtmist panna muusikaga ka mõni n-ö näts ENSV parteiseltsimeestele?
Selle “nätsu” peale me ei mõelnud, kuigi alateadlik vastupanu nõukogude võimule oli igaühes. Bachi-eelne muusikamaailm on hoopis midagi muud, kui oldi harjutud. See on väga huvitav maailm. Lihtsalt ärapanemise pärast me muusikat ei teinud.
Selle ajastu kaudu olen avastanud palju meeliülendavat, lisaks muusikale maalikunsti, skulptuuri, arhitektuuri. Tänu sellele muusikamaailmale tekkis sõpruskond, kes püsib tänaseni.
Muusikuna alustasite juba 1970-ndatel aastatel Padisel. Kuuldavasti olete mänginud ühes ansamblis koos Mahavoki liidri Heini Vaikmaaga.
Heini Vaikmaa oli vist 14-aastane, kui ma ta ansamblisse kutsusin. Ta on väga musikaalne. Õppis mu isa juures klaverit ning tahtis väga harjutada. Olen kõva bluusifänn ja improviseerisime sageli, ja selline improviseerimine on väga arendav.
Heini vend Leemet Vaikmaa oli ansamblis kuni sõjaväkke minekuni löökpillimängija. Hortus Musicuse kõrvalt jäi aga vähe aega ansambliga tegeleda ning asi jäi soiku. Heini lõi uue ansambli Spiraal, millest kasvaski välja tuntud Mahavok.
Milline on teie muusikaväline elu?
Aega on vähe, varem jõudsin rohkem. Vabal ajal tahan ikka kodust välja: suusatama, rattaga sõitma, süsta- või kanuumatkale. Olen tegelenud ka vibulaskmisega, kuid praegu pole selleks aega. Tennist ja võrkpalli olen mänginud. Vähemalt korra nädalas püüan Padisel elavat ema külastada.
