Miks peaks ihkama üks kena noor naine elukutselise päästja ametit? Et tulekahjust tõusev toss ta blondid kiharad tahmaks kui ta ise raskeid veevolikuid põlevasse majja veeretab, ise… surmale või surnule silma vaadates.

“Aga just seda ma tahangi!” ütleb Paldiski komando päästja Renne Merilo lihtsalt. Ja lisab siis: “Tahan, olen alati tahtnud inimesi aidata!”

Nii tekksiki noorel naisel mõte minna õppima Sisekaitseakadeemia Päästekolledžisse. Ja mitte päris tavaliseks päästjaks, vaid kriisireguleerijaks.

“Miks mitte aidata inimesi seal, kus hädad kõige suuremad: kus on toimunud maavärinad, suured üleujutused või maastikupõlengud – sõnaga looduskatastroofid,” meenutab sportlik daam.

Koolis õppides aga selgus, et päris nii see siiski pole, kriisireguleerija peab toimetama Eestimaal ikka rohkem telefoni ja arvutiga, kui ise sööstma tulvavette uppujaid aitama.

Ja vastselt Päästekolledži lõpetanud neiu võttis vastu Päästekeskuse korrapidamisbüroo osakonna juhi koha, hakkas operatiivkorrapidajate ülemuseks. Et aga natukenegi eluga kursis olla, käis vabatahtliku päästjana tulekahjudel, osales mitme komando – Muraste, Keila,

Lasnamäe – töös vabatahtlikuna, vedas voolikuid ja pumpasid, aitas korraldada üritusi. Nii poolteist aastat. Kuni elu ise vahele astus.

Pikk tee päästjaks

Peagi adus Renne, et kontoritöö, olgu või osakonnajuhi oma, ikka päris tema amet ei ole. Ei kompenseerinud seda ka vabatahtlikuks päästjaks käimine. Hing ihkas enamat.

Renne Merilo veepääste õppustel Rummu järvel. 

“Otsustasin saada tavaliseks päästjaks. Aga üheski komandos polnud vaba kohta. Pool aastat ootasin. Lillekülas siis koht vabanes, aga taheti kogemustega päästjat. Otsesõnu ei öeldud, et naist ei võeta, aga kogemustega päästjad olid tol hetkel ainult mehed…,” meenutab südi naine üht vähestest kaotatud lahingutest oma elus.

Siis rääkis ta Paldiski komando pealikuga. Ja sai temalt lubaduse: kui koht vabaneb, võetakse ühendus. Nüüd ongi Renne Merilo pool aastat päästjaks Paldiski komandos, tehes hingelähedast tööd – aidates inimesi nende suurimates õnnetustes.

Kuidas päästjana ära elada?

“Ega päästja palgaga ära ei elagi,” ütleb Renne oma igatsetud ameti kohta. Eriti siis, kui peres on neli last ja tahetaks elada normaalset pereelu: kasvatada oma lapsi omas majas – näiteks Liikva külas Harku vallas –, käia perega vahel spaas, puhkamas palmide all või Alpides suusatamas. Seda kõike on Renne Merilo ja tema elukaaslane Lauri Niinemets iseendale ja oma lastele ka lubada saanud. Normaalse inimese elu. Selleks on naisel aga lisaks Päästekolledži diplomile varuks teinegi amet – Renne Merilo, nagu ka ta elukaaslane Lauri Niinemets on maaklerid.

“CKE Kinnisvarabüroos alustasin maaklerina 2013. aastal, samal ajal, mil Päästekolledžisse õppima läksin. Ja nüüd, pikki aastaid kaht ametit pidades kinnitan: need kaks sobivad väga hästi kokku – päästjana teen oma 24-tunnise vahetuse ära ja olen siis kolm päeva vaba, saan pühenduda kinnisvaratööle,” kõneleb maaklerist päästja või päästjast maakler kahe ameti sobivusest.

Tunneb end naisena

“Kui päästjana olen ma nagu mees – kõik on ju tulekahjul võrdsed –, siis kinnsvaraga tegeledes saan ma olla naine,” muigab Renne. Ja Renne Merilole meeldib olla naine. Aga mis naine see on, kes vajadusel oma võlusid ei oska mängu panna. Ja sihvakal Rennel ka on, mida mängu panna…

Kuidas suhtub aga mees, perekonnapea sellesse, et tema armastatud naine koos teiste meestega võrdselt tulle sööstab, surmapõlgavalt ATV-ga põlevas metsas otse leekidemöllu kihutab või tormisel merel päästekaatrit juhib?

“Alguses oli probleeme, et miks ma vabatahtlikuna, omast vabast ajast käin tasuta tulekahjudel voolikuid veeretamas. Pikapeale on ta aga mind mõistma hakanud. Saanud aru, et mulle on seda vaja. Probleemid tekivad siis, kui temal on mingi oluline tööalane ülesanne täita siis, kui minul on 24-tunnine valvekord – kes siis meie pesamuna hoiab,” räägib Renne.

Renne Merilo teine kodu on Paldiski päästekomando. 

Kõik pesamunad kasvavad aga ükskord suureks. Ja need, kes on juba suuremaks kasvanud, on väga uhked ema töö, tema vapruse ja mitmesuguste autasude üle, mida ta erinevatelt võistlustelt koju on toonud.

Lahendamatuid olukordi ei ole, teab Renne. Kord maastikupõlengule sõites tuli ka väga oluline müügikõne. Ja tehtud sai mõlemad – maastik eeskujulikult kustutatud ja maja krõbedalt müüdud.

Naised on nõrgemad

Nüüdseks on Paldiski komando päästja Renne Merilo tegelenud päästmisega pea kümme aastat. Selle pärast võib ta ka nende aastate ja selle töö üle natuke mõtiskleda.

“Vanasti öeldi tuletõrjuja ja kõik said aru, kellega tegu – mehed sõitsid häire korral välja, kustutasid tulekahju ära. Nüüd tähendab päästja aga hoopis muud,” mõtiskleb Renne.

Päästja kustutab tuld, päästab sügavikest ja kõrgustest sinna lõksu jäänud õnnetuid, likvideerib keemiareostust… Rennel on tulnud ka – õnneks mitte päriselus, vaid suurõppustel Poolas – avariilisest transpordivahendist inimesi välja lõigata…

“Sellele mõeldes on vanaproua kassi puu otsast alla saamine või pesast kukkunud kurbade silmadega kajakapoja abistamine küll nagu ressursi raiskamine, aga… ikkagi vajalik, ennekõike inimlik tegu,” naeratab Renne Merilo oma malbet naeratust.

Tulekahjude vahel – paljude õnneks ja mõne õnnetuseks – pole neid Paldiskis just palju, on sportlikul päästjal aega tegeleda oma füüsise lihvimisega. Võrkpallis, oma lemmikspordialal on päästja jõudnud rahvaliiga tasemele. Tegelenud on ta ka peotantsu, sulgpalli, kergejõustikuga. Komandos on põhiliseks muidugi jõuharjutused. Et kui tuleb väljakutse, siis roobad kiiresti päästedressi peale vedada, autosse hüpata ja sõita. Tundmatusse.

Kas Renne Merilo tahaks näha naispäästjaid rohkem oma komandosse tulevat?

“Miks mitte,” arvab Renne Merilo, üks Eesti neljast naispäästjast. „Kuigi naised on ikkagi füüsiliselt ja emotsionaalselt nõrgemad. See amet nõuab aga tugevat füüsist ja veel tugevamat vaimu.“

Arvamus, Silver Viilas, päästja, Renne kolleeg Paldiski päästekomandost

Kuna ma ühegi teise naispäästjaga koos töötanud ei ole, siis ma Rennet ühegi teise naiskolleegiga ka võrrelda ei oska. Saan Rennet kõrvutada ainult Renne endaga. Renne on julge, vahel isegi hulljulge. Julgust on aga meie töös oluline, ilma ei saa.
Seltsimehe-sõbrana on Renne ka hea – alati koostööaldis, mõistab nalja ja teeb ise nalja. Igati väärt kolleeg. Temaga julgen iga tuld kustutama minna.