Aastaid tagasi lubasin endale igal talvel nädalase reisi päikese alla. Millegipärast mulle tundus, et ka üksi on tore aeg maha võtta ja mõtteid mõlgutada. Päris nii see siiski ei olnud.
Esimestel päevadel muidugi oli lumehanged hea unustada ja päikesel end paitada lasta, kuid kolmandal toredus hajus. Soolased toidud tundusid liialt soolased ja magusad liialt magusad. Tegelikult hakkas mul igav.
Seitse aastat tagasi tutvusin Renega ja temast sai mulle hea elu-ja reisikaaslane. Kaks korda aastas on täpselt õige kogus kohvrid pakkida ja lendu tõusta. Meie käime märtsis ja oktoobris, need jäävad me sünnikuude perioodi. Meie planeerimised algavad pool aastat varem. Mina skrollin netiavarustes läbi reisibüroosid ja hotelle, Rene usaldab ja nõustub. Eks olen valikuga viltu ka pannud, aga koos oskame puhkuse vahvaks keerata.
Äpardusi juhtub meil alatihti
Kord sattus nii, et oma hotellis sisseregistreerimist oodates astus meie juurde üks mundris mees ja teatas, et olime ühe lätlase kohvri ära varastanud. Nii see tõepoolest oli. Lennujaamas pakilindil olid minu erkroheline kohver ja Rene vanamoodne laenatud sumadan nurkapidi üksteise najal.
Hiljem selgus, et ka lätlasel oli samasugune vanamoodne ja nii see Rene kätte sattus. Lahenes asi politseinike valvsa pilgu all kusagil suletud territooriumil ja kohvrid vahetati õigeteks. Hinge jäi hea tunne, turiste ei nahutata.
Öeldakse ju, et kui tahad teada, milline inimene päriselt on, võta temaga ette üks reis.
Ükskord selgus südaööl hotelli minnes, et polegi tuba ja viidi sama keti teise hotelli. Veetsime seal kenasti öö, sõime hommikust buffees ja läksime fuajeesse ootama lubatud transporti. Ootasime tunnikese, kuniks ukse ees peatus väike rahvast täis buss. Sealt tuli naeratav neiuke meie juurde ja võttis ühe kohvri sangapidi järele.
Olime õnnelikud, sest tahtsime väga juba enda hotelli pääseda ja randa minna. Buss muudkui sõitis ja sõitis, kui see juba kiirteele jõudis, leidis Rene, et nii pikalt me küll öösel taksoga ei sõitnud. Küsisin reisisaatjalt, et kuhu me läheme, sain vastuseks „The airport” ehk lennujaama. Ma siis selgitasin, kuhu meie minemas oleme. Kibekähku keeras buss esimesel võimalusel otsa ringi ja kihutas tagasi. Ootamas oligi seal üks vanem paar, kellega meid segi aeti. Nimekirjade kontrollimist ei pidanud neiuke vajalikuks ja arvata võib, et need õiged reisjad hilinesid. Kobisime kuuma kätte tagasi ja buss võttis kohalt. Inimesed sees lehvitasid meile, kahjuks küll rusikaga.
Loo autor Lea ja tema reisi- ja elukaaslane Rene päikseloojangut nautimas. FOTO: erakogu Koomilisi seiku on jätkunud igasse reisi
Nagu ikka kombeks, tuuakse reisilt töökaaslastele mingit rahvusmaiust. Kord turul šokolaadikarpide seast sobivat otsides tekkis meil maksmisega keeruline olukord. Kahe karbi eest küsiti sadakond eurot. Mina siis vaidlesin ja toksisin kalkulaatorile loogilise summa, mis oli küsitust poole väiksem. Kauplemine kuulub teadupärast egiptimaal kultuuri juurde. Vaidlemine kestis hulk aega, kuniks Rene pani karbid letile ning asutasime minema. Lõpuks torgati need talle kaenlasse tagasi, krahmati minult see vähene raha, mida olime nõus maksma ja lahkusime sõimu saatel.
Kui ma hotellis ühe neist kange šokolaadiisuga avasin selgus, et tegu polnudki maiustusega, vaid hoopis vesipiibu tubakaga. Tubaka karbid aga maksavadki palju ja sõim, mille saime, oli välja teenitud. Hea, et ma hotellis eksituse avastasin, Renet oleks pikalt aasitud, kui ta oleks töökaaslastele kohvi kõrvale tubakat pakkunud.
Õige reisikaaslane on kirsiks tordil
Oleme Renega seljatanud tänaseks kolmteist puhkusereisi ja läbivalt jääb meelde, et lisaks paljudele fotojäädvustustele külastatud vaatamisväärsustest on saanud nalja ka siis, kui oleks pidanud tülli minema või nuttu tihkuma. Kaaslase õlatunne on väga tähtis. Öeldakse ju, et kui tahad teada, milline inimene päriselt on, võta temaga ette üks reis. Vaatamata väga heale läbisaamisele, oleme me väga erinevad. Mina olen hästi sotsiaalne ja sehkendaja, Rene tasakaalukas ja analüüsiv. Tema võtab enne reisi alati ette exceli tabeli ja kontrollib üle, kas kõik vajalik on kohvrites. Samuti prindib ta välja reisidokumendid ja toimetab nendega, kuni oleme päral. Mina vahin lihtsalt ringi, sest tean, et olen kindlates kätes.
Reisimiste pinnalt olen saanud kasutada meie seiklusi oma romaanides. Panen tegelaskujud samuti napakatesse olukordadesse ja keeran vinti juurdegi. Sedasi ei loo ma mälestusi ainult endale, vaid kaasan ka lugejaid.
Minu kõige suurem varandus on lugejad ja kõige parem kaaslane sattus minu teele seitse aastat tagasi.
