Muusik ja helilooja Rein Rannap alustas oma kontserdisarjaga „Klaver tuleb külla“ mööda Eestimaad rändamist veerand sajandit tagasi. Nüüd, pärast 12 aasta pikkust vaheaega, võtab Rannap taas ringreisi ette, kehastub Klaveripojaks ja viib oma muusika Eestimaa kirikutesse.

Rännakut alustab Rein Rannap 7. juunil Kose Püha Nikolause kirikus ning Harjumaal on Rannapil veel teinegi etendus, mis toimub 17. juunil Keila Mihkli kirikus. Kõigi kontsertide algus on kell 19.

Rannap kui tuntud üllataja

Aastatel 1997–2012 korraldas ta ringreise põhiliselt ise, kuid nii varem kui ka hiljem on tema kontserte läbi viinud ka teised korraldajad, eeskätt Eesti Kontsert.

„Muidugi, kui tahan pille kaasa vedada ja suuremat hulka kontserte teha, siis pean ikka ise asja käsile võtma, sest kes see teine tahab riskida – äkki ei tule piisavalt publikut ja muud ohud,“ kirjeldab Rein Rannap. „Mind aga motiveerib korraldama pigem võimalus oma muusikat jagada ja publikuga kohtuda. Kasum ei ole esimesel kohal.“

Paljud kuulajad-vaatajad on arvanud, et Rannapi etteasted lähevad üha ägedamaks. Või oleks õigem öelda – omanäolisemaks? Ja kes tema esinemistel käinud, teab sealt ka üllatusi oodata.

„Üllatusi püüan leida ikka, neid tuleb seegi kord. Ja tegelikult mõtlen praegu neid veel juurde. Eks nelja klahvpilli kaasatoomine, nende kõrvuti paigutamine ja neil luuperi ning arvutiprogrammide abil korraga ja mitmekordselt mängimine ole juba paras eksootika,“ kirjeldab Rannap seda, mis tänavu tulemas. „Üllatus on ka ühe klaveri ettevalmistamine keelte vahele asetatud esemetega, mis klaveri kõla tundmatuseni muudab – kuuleme hoopis mitmeid löökpille, popist kaugete maadeni; nende abil meisterdan esinedes oma meloodiate saateks rütmimustreid.“

Klaver tuleb külla viimast korda

Klaver tuli esimest korda külla 25 aastat tagasi. Ja vahepeal kõik justkui toimis, aga siis tuli tosinkond aastat vältav paus. Rein Rannap selgitab seda asjaoluga, et kontserdireiside korraldamine läks üha keerukamaks ja kulukamaks, ilma et piletihind oleks järele tulnud. Nii jooksis mitu viimast tuuri kahjumisse.

„Otsustasin pühenduda muusika loomisele. Selline on alati mu plaan olnud, et nooremana rohkem esinen, hiljem rohkem loon,“ kirjeldab ta oma vahepealseid tegemisi. „Selle tuuri puhul otsustasin teha erandi ja viia see läbi ise, sest keegi teine poleks seda teha võtnud. Aga kindlasti teen seda viimast korda!“

Tunne, mis Rannapit pärast veerandsajandi pikkust sooloartistina esinemist valdab, on selline, et ta ei suuda uskuda, et nii suur hulk aastaid on juba möödunud. Nüüd, juubelihooajal tundub pigem, et esimene muusikarännak oli nagu äsja, ütleb ta.

„Üllatusi püüan leida ikka, neid tuleb seegi kord. Ja tegelikult mõtlen praegu neid veel juurde.“ Rein Rannap

„Veerand sajandit tagasi oli kontserte korraldada lihtsam, nüüd on teisiti paljud korralduslikud asjad, mis puudutavad mind kui läbiviijat. Näiteks alguses polnud piletitel käibemaksu,“ räägib Rannap. „Eks kuulaja arvab praegugi, et korraldaja saab kogu piletiraha endale taskusse, aga võta näpust – viiendik läheb kohe riigile. Siis veel igasugu vahendustasud jmt. Esimesel aastal sain kõik reklaamid avaldatud tasuta.“

Veel varasemaid aastaid meenutades räägib ta, et toona olid klaveritõstjateks noored poisid, Rannapi enda poegade sõbrad – nad pidasid pidu ja vaatasid Eestimaad. Nüüd aga tulevad kolimisfirmast juba kogenud asjatundjad, kes iga päev klavereid ja muud kolitavat tõstavad.

„Ja mis kõige suurem muutus – reklaamikanaleid on tohutul hulgal juurde tulnud. Ajalehtede veebiversioonid, digiplakatid, sotsiaalmeedia ning meili- ja netireklaamid, videod – hoia ja keela. Aga vanad kõik on ka alles, ajaleht ja raadio,“ iseloomustab Rannap. „Et kõigini viia teave, et mu tuur on tulemas, tuleb ikka jube palju vaeva näha ja kukrut kergendada. Loodan, et jõuan ikka tuuri lõpuks vähemalt nulli. Korraldamise eesmärk on ikka paremini oma muusikat jagada ja tutvustada.“

Kava koostamise põhimõte on muusikul endiselt sama, mis alguses – et publikule meeldiks. Nii tuleb vaheldumisi tuntud klassikat ja poppi, seekord on siiski enamik kavast tema enda loodud populaarse muusika päralt.

Idee kirikukontsertideks tuli USA-st

Kontserdisarja „Klaver tuleb külla“ vorm ja sellega kaasnenud Klaveripoja idee sündis 1995. aastal, kui Rein Rannap tuli USA-st tagasi Eestisse ja tal polnud alguses siin mingit tegevust.

„Kuni tuli endal päästev idee hakata omal käel tuure korraldama. Olin USA-s kogenud, et kirikud saavad olla paljuotstarbelised saalid. Nii julgesin hakata meiegi kirikuõpetajaid veenma, et võiks ju kirikus ka klaverit mängida, mitte ainult lubada seal kõlada vaimuliku tekstiga vokaalmuusikal,“ meenutab Rannap. „Kõiki õpetajaid selles veenda pole õnnestunud, ei tookord, ega praegugi. Õnneks pole see väga seganud, kahju on ainult, et õpetaja vastuseisu tõttu jäi käimata Ruhnu saarel. Mul oli isegi laevareis klaveri veoks sinna juba ära organiseeritud.“

Küsin muusikult, kas panen väga mööda, kui arvan, et ainuüksi nimi Rein Rannap müüb ja toob publiku kokku?

Ta ütleb, et see ei ole nii.

„Kui mainin, et teen suvel jälle tuuri, küsivad kõik: „Kellega koos sa esined?“ Sest ikka lauljad on need, kes masse kokku toovad. Üksi esinedes tunnen, et pean iga kord pingutama ja palju uusi asju juurde liitma,“ ütleb Rannap. „Näiteks viimane projekt „Ikka ja alati“ oli koos elektrooniliste tagapõhjade ja loodusvideotega. Nüüd siis neli klahvpilli ja luuper. Popmuusika elementide kasutamisest rääkimata. Samas arvestan nendega, kes soovivad kuulata just midagi juba tuttavat. Nii on kavas parimaid palu varasemailt tuuridel, näiteks „Tantsib klaveril“, aga ka mitmete mu tuntuimate laulude klaveriversioone. Ja ka armastuimaid klassikaviise ringreisilt „Meloodiad“.“