30. juulil 70-aastaseks saanud Rein Loik on mees nagu orkester. Ta valdab mängleva kergusega sedavõrd erinevaid teemasid nagu majandusküberneetika, hariduspoliitika, lennundus, avalik haldus ning spordielu. Harju Elule rääkis juubilar järgmist.

Te olete sündinud Kehras ja lõpetanud ka Kehra keskkooli. Millised on teie lapsepõlvemälestused sellest kandist?

Eks lapsepõlvemälestused on kõigil, ükskõik, kus kandis nad elavad, väga armsad ja soojad. Kehra oli küll selline tööstusalev, aga lastena me käisime ujumas, sõitsime väga palju ratastega ringi, kraavidest läbi ja tundsime end nagu lapsed ikka. Alati leidus mingi tegevus, mis pakkus piisavalt huvi. Õnneks oli ka piisavalt palju endaealisi lapsi.

Tartu ülikooli lõpetasite 1973. aastal majandusküberneetika alal. Mida sellise erikummalise nimega eriala tol ajal endast kujutas?

Minu diplomisse on sisse kirjutatud, et ma olen hariduselt majandusteadlane-küberneetik. See oli tollel ajal hästi moodne ala, käsitles matemaatilisi mudeleid majanduses. Legendaarne Ameerika küberneetik Norbert Wiener ja tema järgijad väitsid, et isereguleeruvad süsteemid tulevad hästi toime ja tuleks üldse püüelda selle poole, et võimalikult paljud süsteemid ise reguleeruksid. Mind on see väga kõnetanud.

Me teeme tihti neid vigu, et me püüame süsteeme üle reguleerida, püüame välja timmida igalt üksikult elemendilt maksimumi, 100 protsenti. Kui süsteem on keerulisem, siis tegelikult on keeruline süsteem nii tugev, kui tugev on tema kõige nõrgem lüli. Küberneetikas on märgatud, et kui sa tahad, et suur süsteem toimiks efektiivselt, siis sa pead igale detailile reservid jätma. Sellega on mõnes mõttes ju kurb leppida, et sa kõigest kõike välja ei pigista, aga terviku nimel on see tihtipeale kasulikum.

Ma ise armastan öelda, et keerulised süsteemid, ja nendeks on kahtlematult ka suured töökollektiivid, toimivad kõige paremini, kui iga element töötab 80-protsendise võimsusega. Siis ei teki üheski lülis ülekoormust. Vajaduse korral saab selle 20 protsenti mõnele üksikule lülile juurde kerida. Aga kui igalt ühelt nõutakse 100 protsenti, siis kui üks lüli puruneb, on kogu süsteem katki.

Te olete korduvalt olnud haridusminister. Miks kujunes just haridusvaldkond teile nii südamelähedaseks?

Mingite juhuste tahtel sattusin ma plaanikomitees tööle hariduse, tervishoiu, kultuuri ja sotsiaalhoolekande alal, mis on sellised pehmemad alad. Minu tööks oli plaanikomitees nendele ressursside planeerimine. Oli arusaamine, et iga valdkond on muuhulgas majandusega sügavalt seotud.

Kui mind kutsuti 1988. aastal hariduskomiteesse tööle, siis eelkõige kutsuti mind kui ökonomisti, kes vaatas, kuidas haridussüsteemis ressursse efektiivsemalt kasutada. Ühelt poolt oli rahast, mida haridusse suunati, alati puudus. Teiselt poolt seda raha ei kasutatud piisavalt efektiivselt.

Eks ma püüdsin sellega tegeleda režiimi tingimustes, mis siis eksisteeris, aga ma arvan, et samad probleemid on ka täna olemas.

Ligemale poole teie elutööst moodustab lennundus. Aastatel 1992–1995 olite te Estonian Airi arendusdirektor. Millised olid nendel aastatel Eesti lennunduse peamised väljakutsed?

See oli üks hästi põnev periood. 1990. aastate alguses Aeroflot likvideeriti, moodustati rahvuslik lennukompanii. Olid hästi suured ambitsioonid. Tollel ajal oli loosungiks, et iseseisev riik vajab lisaks oma territooriumile, rahvastikule, keelele ja rahale ka oma rahvuslikku lennukompaniid. 1990. aastate alguses olid ju terves maailmas tegijateks suured rahvuslikud lennukompaniid.

Esialgu tehti Estonian Airis tööd nõukogude päritolu Tu-134 lennukitega. Taheti üle minna üle maailma tuntud mudelitele. Selleks valiti Boeing 737–500. Palju energiat kulus selle peale, kuidas koolitada välja nendele piloodid ja kuidas need lennukid üldse liisingute kaudu Eestisse tuua. Sellel perioodil Boeingud Eesti rahvusvärvides meile ka tulid.

Nähti ette, et lennundusel on ees kiire areng ja suur tulevik. Tagasivaadates võib öelda, et oldi liialt optimistlikud, loodeti väga laiaulatuslik lennuvõrgustik välja arendada, mis väikeriigi tingimustes ei olnud päris realistlik. Lennundus on ikkagi väga suurte mahtudega äri.

Väikeriigil on oma lennukompaniid väga keeruline pidada. Seda on ka täna näha Nordica puhul.

1998–2016 töötasite te Tallinna lennujaama juhatuse esimehena. Mida õnnestus ära teha, mis jäi tegemata?

1998. aastal lõpus, kui ma asusin lennujaama juhi kohale, käis parajasti nõukogudeaegse terminali ümberehitus tänapäevaseks moodsaks reisiterminaliks. Lennureisijate arv oli aastas 500 000 ümber.

Kui ümberehitatud reisiterminal planeeriti 1,4 miljoni reisija jaoks, siis väga paljud küsisid, et miks ta nii suur on, mitmekümne aasta pärast see arv ükskord täis tuleb? Aga Eesti majandus tugevnes ja lennureisijate arv kasvas kiiresti.

Pidasime läbirääkimisi, et Tallinnasse lendaksid lisaks Estonian Airile ka teised lennufirmad. Ridamisi tuligi uusi lennukompaniisid. Kui ma 2016. aastal lennujaamas töö lõpetasin, siis aastane lennureisijate arv oli jõudnud 2,6 miljonini ehk viiekordistunud.

2017. aastal pidasite te Viimsi vallavanema ametit? Mis põhjusel te tegite lennunduse juurest pöörde kohalikku poliitikasse?

Midagi ei ole teha, inimesed vananevad. Tolleks ajaks, kui ma lennujaamast lahkusin, olin juba pensionieas. Mõtisklesin, et võtan elu vabamalt ja jätkan vabakutselise mentorina, kuid asusin siiski uuesti õppima ja seekord EBS-is ja õppisin coach’iks ehk juhtide treeneriks.

Juhtus nii, et Viimsi vallas olid juhtimisel keerulised ajad. Mind kutsuti sinna vallavanemaks. Sellel valimisperioodil, mis lõppes aastaga 2017, olid vallavanemad vahetunud nii, et mina olin juba kuues. Neli suurt erakonda – Reformierakond, Isamaa, Keskerakond ja SDE – tahtsid oma saadikute kaudu sellist vallavanemat, kes tagaks laia koalitsiooni kaudu valla arengut kuni valimisteni.

“Kui sa tahad, et suur süsteem toimiks efektiivselt, siis sa pead igale detailile reservid jätma.”

Omavalitsuse töö ei olnud mulle päris võõras. Ma olin enne seda töötanud Tallinna linnavalitsuses kahel perioodil. Viimsi vald on ju Tallinna külje all. Ambitsioon, et Viimsi vald kujuneks parimaks ja atraktiivseks elupaigaks, selle elluviimine oli põnev väljakutse.

Miks see periood nii lühikeseks jäi? Kuna ma ei olnud ise ühegi erakonnaga seotud, ma olin erakonnaväline juht, ma ka Viimsis ei elanud, siis ma 2017. aasta oktoobris kohalikel valimistel ei osalenud. Peale valimisi tuli uus vallavanem võitnud erakonnast.

Alates käesoleva aasta 7. aprillist olete te Rõuge vallavanema asendaja. Kui kaua on plaanis seda ametit pidada?

Ega vallavanema ametit ei saagi väga plaaniliselt pidada. Mul on maakodu olnud Rõuge vallas Võrumaal juba üle kümne aasta. Ma olen olnud siia ka maksumaksjana sisse kirjutatud päris pikka aega. Kui ma maakodu soetasin, siis ma soovisin olla eemal suurest linnast nagu Tallinn, eemal linnakärast.

Ka Rõuge vallas ma ei ole ühegi erakonna ega valimisliidu liige ega ole ka kohalikel valimistel osalenud. Eelmine vallavanem – kena noor naisterahvas – läks lapsepuhkusele ja otsiti kedagi, kes asuks valda juhtima. Kuulutati välja konkurss just nimelt vallavanema asendaja leidmiseks. Mul oli au sellel konkursil osaleda ja osutusin valituks.

Mul on väga hea meel panustada Rõuge valla arengusse, mis moodustati Rõuge, Haanja, Misso, Varstu ja Mõniste valla ühinemisel. Nendest viiest ühise tervikvalla kujundamine ja arendamine on see, millega ma praegu tegelen.

Sünnikohaga seob teid veel üks roll – te peate Anija Valla Spordimaailma nõukogu esimehe kohta.

Kui ma selle ameti vastu võtsin, ma ei olnud teadlik, et ma asun tööle Rõuge valda, aga Kehrast ma olen pärit ja mul on jätkuvalt palju tuttavaid Anija vallas. Koht, kus sa oled oma lapsepõlve veetnud, on alati selline, mille tegevusi jälgid, paned tähele, mis seal toimub ja kuidas see edasi areneb.

Ma olen tegelikult spordiorganisatsioonidega olnud väga palju seotud. Ma olen olnud Eesti Olümpiakomitee liige ja Eesti Koolispordiliidu president. Praegu olen Eesti Paraolümpiakomitee asepresident.

Kas 70. sünnipäev on teie jaoks lihtsalt üks number või oluline verstapost?

Mul on endiselt uudishimu ja tahtmist midagi ära teha. Inimene on täpselt nii noor, kui ta ennast ise tahab tunda. Ja selleks, et ma end tõesti noorena tunneks, tegin ma 60. sünnipäevaks langevarjuhüppe. Nüüd siis 70. sünnipäevaks ma otsustasin purilennukiga lennata.

Rein Loiki CV

1950 sündis Kehras
1957–1968 õpingud Kehra keskkoolis
1968–1973 õpingud Tartu ülikoolis majandusküberneetika erialal
1973–1980 töö erinevates arvutuskeskustes
1980–1985 Tallinna RSN Täitevkomitees plaaniosakonna aseesimees
1986–1988 ENSV Ministrite Nõukogu Riiklikus Plaanikomitees haridus-, tervishoiu- ja kultuuriosakonna juhataja
1988–1989 ENSV Riikliku Hariduskomitee esimehe asetäitja
1989–1992 ENSV/Eesti haridusminister
1992–1995 Estonian Airi arendusdirektor
1995–1996 Tallinna abilinnapea
1996–1997 Eesti haridusminister
1997–1998 Lex Elukindlustuse juhatuse esimees
1998–2016 Tallinna Lennujaama juhatuse esimees
2017 Viimsi vallavanem
2020 Rõuge vallavanem