Keilas elav Reet Leemets on Lääne-Harju ning kaugemategi kantide kultuurieluga olnud seotud aastakümneid. Vähe on neid alasid, mida ta juhtinud, juhatanud või millega ise tegelenud poleks. Harju Elu vestles temaga palavas juulikuus, kui Eesti epeenaiste kullavõiduni jäi üks päev.

Jaanikuu lõpus poolümarat tähtpäeva pidanud Leemets mäletab enda elu- ja kultuurilugu detailideni. Ajakirjanikul jääb üle vaid räägitu piltideks vormistada ning lugejale kirjalikult edastada.

Algus alaealisena

Ma olen aastakümnetega tõepoolest kultuuris peaaegu kõigega tegelenud. Ehk siis liikumine, võimlemine, tantsud, näitlemine, koorijuhtimine, õhtute juhtimine, etlemine ning muudki.

Kultuuri olen ma teinud kokku 65 aastat. Ehk kogu selle aja olen olnud palgaline kultuuritöötaja. Sellest 35 aastat Keilas ning 25 Kloogal. Kõik algas aga Ohtust, kui ma aastal 1952 läksin asendama kohaliku rahvamaja juhatajat. Ta läks nimelt lapsehoolduspuhkusele. Ise ma käisin toona veel keskkoolis ning polnud 16 eluaastat täis.

Hiljem ma ei läinudki keskkooli tagasi, sest sügisel 1952 avati Tallinnas kultuurharidusala kool. Ma asusin sinna õppima.

Suunamise sain lõpetamisel Väike-Maarjasse. Aga see oli väga raske koht, sest olin augustiks juba kaheksas direktor. Ma ei võtnud kohta segaduste tõttu vastu. Lasin teha uue suunamise ning töötasin aasta Vändras. Koht oli tore, aga mind tõmbas ikka mere poole. Olen esimesed eluaastad elanud Aegna saarel, kus isa teenis kaitseväe rannakaitses.

Meri tõmbas Harjusse

Tulin Keilasse, kuid kultuurimajas olid kohad täis. Siin toimetas elupõline kultuurijuht Maia Raudsepp. Aga ma juba kooliajal olin ju siin üht-teist teinud. Mulle pakuti Keila rajooni parteikomiteesse raamatukogu juhataja kohta. Sest olin klubitöö kõrvalt õppinud raamatukogundust. Koht ei olnud kõige hullem.

Keila, Karjaküla ja Klooga tantsijad Lätis Ogres. Esireas keskel Reet Leemets (toona Lind). 

1956. aastal hakkas valmima Keila uus kultuurimaja. Aasta lõpuks oli maja nii valmis, et saalis sai juba tegutseda. Võimlemas käisime nii, et pool saalipõrandast oli must ja ainult poolel oli parkett. Avamine oli 31. detsembril 1956. Teiste hulgas esines avaballil 20-meheline estraadiorkester, mida juhatas Heldur Kurvits, samuti esinesid tantsijad, võimlejad, lauljad jne.

Aasta hiljem toimus Moskvas ülemaailmne üliõpilas- ja noorsoofestival. Minul õnnestus saada toonase ENSV koondtantsugrupi liikmeks. Tallinnas ja Pärnus tegime kõvasti trenni, terve augustikuu olime Moskvas. Enne seda toimusid rajoonides ka väikesed festivalid. Keila võimlemisrühm, mida juhtis Meedi Võsa, tuli vabariigi laureaadiks. Ja mina sain teise tiitli üksikvõimlejana linikukavas.

Rahvatants Ohtus ja kultuuritöö Kloogal

Ohtu külas jätkasin naiste rahvatantsurühma juhtimist. Varsti läks sealne rahvamaja juht Hilda Nõlvak Kloogale. Ja 1958. aasta sügisel kutsus ta mind, et ma paneksin seal käima segarahvatantsurühma. Kaheksat paari kokku ei saanud, kuid kuus paari küll. Kui tavaliselt on mehed kehvemad, siis just seal olid nad tublid. Ühest mehest ehk Vello Linnust Illurma külast sai minu esimene abikaasa.

Kõik algas aga Ohtus, kui ma aastal 1952 läksin asendama kohaliku rahvamaja juhatajat. Ise ma käisin toona veel keskkoolis ning polnud 16 eluaastat täis.

Siis lahkus Hilda Nõlvak Klooga kultuurijuhi kohalt ning minul avanes võimalus tema amet pärida. Aastal 1959 algas siis Klooga aeg. Seal oli toona väga tore ja sõbralik rahvamaja, kus kõik tegid kõike ja hoone oli põlvkondade maja. Panin kohe näiteringi tööle, sest koolis õpetasid mind teiste hulgas Karl Ader ja Paul Maantee. Vahepeal toimetas Kloogal koguni neli näiteringi ehk siis täiskasvanud, noored, lapsed ja käpiknukkude rühm.

Rahvatantsu juhtimine jätkus samuti. Kuid kuue paariga ei saanud Klooga rahvas suurtele tantsupidudele. Tuli liita Klooga ja Harju-Risti rühmad. Ühel nädalal sõitsid nende juurde proovile ja teisel nädalal siis vastupidi.

Klooga rahvamaja muusikajuht oli toona Vladamir Sapožnini kaasaegne, Peterburi konservatooriumis õppinud daam Olga Kolk. Ta juhatas nais- ja meesansamblit. Naised tahtsid lisaks naiskoori ning selle lõime 1962. aastal. Aga tal puudusid suured koorijuhioskused ning seepärast tegin seda mina. Pärast otsisime muusikajuhti ning Keila koolist tuli Ülo Pajur, kes oli Kloogal ametis kuni surmani aastal 1980.

Aasta siis oli 1973, kui Reet Leemets juhtis Keilas vastlaõhtut. Fotod repro 

Toona oli selles kandis kolm algkooli ehk Lohusalu, Käesalu ja Klooga. Lastega sai palju tehtud ja pidusid korraldatud. Aga varsti likvideeriti Käesalu ja pärast veel Lohusalu.

Keilaga olin nendel aastatel pidevalt seotud. Küll sõnakunst, küll õhtujuht jne. Rahvatantsu juhtisin nii Keilas kui ka Karjakülas.

Tippaeg oli Harju KEK-is

Töö Kloogal hakkas otsa saama, sest koolid läksid ju järjest kinni. Aastal 1979 mängis Harju KEK-is juba pikalt Milvi Korseni juhitud rahvamuusikaorkester. Toimetas ka segaansambel. Aga siis hakati pidama plaane asutada juurde ka rahvatantsurühm. Ja juhendajaks kutsuti mind. Aasta pärast osalesime juba Moskva olümpia kultuuriprogrammis.

Harju KEK-i ametiühingu kultuurikomisjoni esimees oli toona Hans-Erik Laansalu (tulevane kirjanik Erik Tohvri) ja tema kutsus mind kultuurimetoodiku ametisse. Läksin poole kohaga, aga tööd tuli teha ikka täiskohaga. KEK-i aeg oligi minu elus ehk kõige produktiivsem periood.

80-ndate lõpuks tegutsesid Harju KEK-is või selle rahastamisel rahvamuusikaorkester, kergemuusikakoor, naisansambel, pensionäride naisansambel, näitering, bigbänd, puhkpilliorkester, kaks tantsubändi ning rahvatantsurühm. Võistlustantsu juhtisid Astra ja Gunnar Saaliste ja 120 liikmega Spektrit Andres-Aare Tooming.

Kollektiive oli küll rohkem kui linna kultuurimajas. Aga saime hästi läbi ja aitasime teineteist ikka.

1984. aastal sain Keilasse korteri ning töötasin KEK-is kuni 1990-ndate alguseni. Siis EKE süsteem lagunes ja iga osakond luges raha.

Kultuuri toetamine sai läbi. Tulin Keila kultuurimajja, kus direktor oli toona Sulev Sukmit.

Töötasin kunstilise juhina. Kultuurikeskuses olin ametis aastani 2016 ning lõpus tegin metoodikutööd.

Tants ümber Lääne-Harju

Keila kultuurikeskuses juhtisin segarühma Keikal. Viisin selle ka aastal 1995 Valencias esimest korda toimunud festivalile Europeade.

Hiljem võttis segarühma juhtimise üle Andres-Aare Tooming. Kutsusin kultuurikeskusse tantsujuhi ametisse ka enda lapsepõlvetuttava Ilma Adamsoni. Ise juhtisin ka aastast 1996 memmede Reeda rühma.

Aastal 2007 kutsus Ülle Krabo mind Laulasmaale naistantsurühma. Ma läksin ja vaatasin kohe, keda tantsujuhtide kaheaastasele koolitusele saata. 16-st ilusasti tantsivast naisest jäi varsti silma Age Leedo. Pärast 2009. aasta tantsupidu asutati Laulasmaale ka segarühm. Mõlemaga tegeles hiljem juba Age Leedo.

Aga lisaks Keila rühmale, laulmisele ansamblis ning kahele Laulasmaa kollektiivile tuli juurde ka Keila pensionäride rühm. Lisaks veel Klooga-Aedlinna memmede rühm. Pärast päevatööd sõitsin siis mööda Lääne-Harjut ringi. Õhtul lõpetasin ikka kell 23.

Praegu juhendan Reeda rühma ja pensionäride rühma. Treeninguid teeme koos ning kahe rühma peale on 16 tantsijat.

Kümned peod ja tantsud

Aastatel 1962–1980 toimusid Harju tantsu- ja laulupeod Keilas. Olin nende käsikirjade kokkupanija ning pidude juht. Vahepeal peeti Harju pidusid mujal, kuni need aastal 1999 taas Keilasse naasid. Olin taas korraldaja. Viimane pidu oli minu korraldada aastal 2017, see oli põlvkondade pidu.

Kokku olen juhatanud tosinat tantsurühma, millest neli praegugi tegutsevad. Ise olen loonud 15–16 tantsu.

Üldiselt on minu elu korras. Ma ei saa kurta. Ei nurise isegi viimastel aegadel valitseva palavuse üle, sest mulle päikesepaiste ning palavus meeldivad. Aga praegu on asi juba liiga pikale läinud. Tuleks ometi vihma ja lööks õhu puhtaks.

Kultuuritarbija ma praegu väga suur ei ole. Keilas suurt midagi hetkel ei toimu, kaugemale ei lähe. Sest endal auto puudub. Ja ega nüüd nii väga ei tõmba ka, sest olen elu jooksul seda väga palju tarbida saanud.