Viimsi vallas Rannarahva muuseumis avati septembri viimasel päeval Saksamaal elava nanai päritolu kalanahakunstniku ja skulptori Anatol Donkani näitus “Veest tulles”. Lisaks plaanib mäluasutus avada enda fonde ning ilmutada kahe aasta pärast põhjaliku raamatu omaaegsest suurest kalurikolhoosist.

“Näitus esitleb peamiselt pargitud nahkadest valmistatud taieseid, läbi mille soovib kunstnik esile tuua nii väikerahva hääbumise kurbust kui ajatut ürgse kosmoloogia harmooniat.” Nii seisab väljapaneku tutvustuses.

Muuseumi juht Janek Šafranovski räägib, et tutvus Anatol Donkani ja tema kunstiga algas kaks aastat tagasi. “Käisime toona koos muuseumikollektiiviga Venemaal. Sealne Peterburi etnograafiamuuseum on maailmas üks suuremaid ja vägevamaid. Ja Donkani näitus oli seal just üleval,” ütleb Šafranovski.

Kunstnik tutvustas enda taieseid ka eestlastele ning kohe saadi Viimsi rahvaga ka sõpradeks. “Kalanahad, looming ning kunstnik ise avaldas meile kohe väga suurt muljet,” meenutab muuseumijuht.

Toona lepiti kokku, et näitus tuuakse Eestisse, kuid kahjuks saabus mullu kevadel COVID-19 ning kogu kultuurielu soikus. Tänavu septembris õnnestus tuua taiesed Viimsisse ning väljapanek ka avada.

Allasurutud väikerahvas

Šafranovski räägib, et Donkani ning tema rahva saatus on olnud keeruline. Nanaid elavad Siberis Amuuri jõe ääres ning nende arv on vaid 10 000 inimest. Tuntum nanai läbi aegade on ilmselt kütt, rändur ning maadeuurija Dersu Uzala. Temast ning Vladimir Arsenjevi ekspeditsioonidest valmis aastal 1975 ka Akira Kurosawale Oscari auhinna toonud film.

“Anatol Donkan viidi juba väga noorelt lastekodusse, sest käis väikeste külade koondamine ning kaotamine. Väikerahvaid püüti suure rahva hulka sulandada. See käis toona niimoodi üle maailma,” lisab muuseumijuht.

Väikesed amuletid-maskotid Sawoskid, mis on valmistatud lõhenahast. 

Donkan läks hiljem merekooli, kus õppis tüürimeheks. Hiljem ringi sõites nägi ta mitme Siberi väikerahva saatust ning eluolu. Mingil hetkel lõi aga mehes välja loojaanne. Ta jättis laevanduse ning läks õppima kunsti. “Siis ta läks Amuuri jõe äärde enda juuri otsima. Seal avastas, et nanaid teevad ikka veel kalanahkadest riideid ja muud vajalikku. Aga kalanaha kvaliteet oli kehv,” kirjeldab Janek Šafranovski.

Õnneks leidis meister ühe šamaani majast pehme naha. Ta hakkas uurima töövõtteid, tehnikat ning muudki, mis käib kalanahkade ja nende juurde. Lõpuks jõudis ta Viini, kus kohtus nahku uurinud arheoloogiga. Tänaseks on mees tuntud Jaapanis, Venemaal ja Euroopas. Janek Šafranovski lisab, et nanaid on väga huvitav rahvakild. Nad kuuluvad tunguusi-mandžu keelkonda.

Lõhenahast koduhoidja

Et õpetada ka eestlastele arusaamist kalanahkadest, nende töötlemisest ning muustki, korraldas Anatol Donkan koos abikaasa Andreaga oktoobri alguses Rannarahva muuseumis töötoa. “Minu rahvast on kutsutud väga mitmeti. Nimetatud on näiteks goldideks. Samuti ka inimesteks kalanahas või ihtüofaagideks,” ütleb Donkan. Ka nn kalanahatarlased on nanaide kohta käinud ütlus.

“Kui lähed kodust ära, siis jääb see olevus sinu maja ja kodukollet hoidma.”

Ta räägib pikalt, kuidas kaladest saab kasutada peaaegu kõike, kaasa arvatud nahka. Näiteks toob ta sägade naha, millest on valmistatud riideid, purjesid, telke, kingi, katte- ja pakkematerjali ning kotte. “Nahk on õhuke ja kerge, kuid väga vastupidav. Noaga seda nii hõlpsalt ei lõika,” ütleb mees. Tuuranahk sobib aga hästi näiteks püksirihmade valmistamiseks, sest see on paks ja tugev. Donkan lisab, et nahka on kasutatud ka vahetuskaubana ehk raha asemel. Esimeses maailmasõjas kasutas Saksamaa kalanahka isegi sõjanduses. Tema sõnul toodi toonaselt asumaalt ehk Namiibiast Euroopasse toorainet, millest valmistati sõduritele näiteks vöörihmad ning saapad. Andmeid on ka nahkadest köite ning niidi kohta.

Rannarahva muuseumi töötoas seekord saapaid või telke ei valmistatud. Küll aga õpetasid Anatol ja Andrea, kuidas valmistada lõhenahast nanaide amuletti.

Töötoas õpetati nahka lõikama ning õmblema. Fotod Allar Viivik 

“See on selline väike olevus, keda nimetame Sawoskiks. Kui lähed kodust ära, siis jääb see olevus sinu maja ja kodukollet hoidma,” näitab mees. “Viimased aastakümned on meistrioskused väga väiksed. Tahan neid edasi anda ning kõiki õpetada.”

Avatud fondid ja kalurikolhoosi lugu

Näitus nanai rahva saja aasta vanustest teadmistest kalanahkadest ja sellest riietuse valmistamisest jääb avatuks aasta lõpuni. Mida uut ja huvitavat Rannarahva muuseum veel sügisel ning talvel pakub?

“Koju tagasi jõudis Soomes ringi käinud ja sealses viies muuseumis üleval olnud näitus “Piirideta meri”. Sellel saab ülevaate Eesti ja Soome sidemetest üle lahe. Näituse tegime lahti septembri viimastel päevadel. Uue aasta kevadel kolib see ilmselt taas Soome,” ütleb muuseumijuht.

Lisaks näituste korraldamisele tahab muuseum rohkem avada ka enda seni suletud paiku. See tähendab, et plaan on avada rohkem fonde. “Tahame lasta inimesi riiulite vahele kogudega tutvuma. Loomulikult koos muuseumi töötajatega, mitte niisama iseseisvalt liikuma,” ütleb Šafranovski.

Suur ja kaugem plaan on muuseumis ka kunagise Kirovi-nimelise näidiskalurikolhoosi loo avaldamine. “Aastatega on piisavalt materjale, meenutusi ja fotosid-esemeid kogutud. Nüüd tahaks kirjutada ka põhjaliku raamatu. Selle ilmumine jääb aga aastasse 2023,” lubab muuseumijuht.