Sellest Viimsi valla saarest on varemgi kirjutatud. Kaks aastat tagasi ilmus raamat rahvamajast, 2011. maakonna muuseumi kogumik ning 1970ndate lõpus Heino Gustavsoni brošüür.
Nüüd panid Rannarahva muuseumi teadusjuht Maivi Kärginen ja teadur Külvi Kuusk kokku 369-leheküljelise ning rohkete fotodega teose “Prangli – ajaoaas Soome lahes”.
Kui kaua ligi 400 leheküljele materjali ja andmete kokkuotsimine aega võttis? “Sellele küsimusele ei ole kerge vastata, sest me ei alustanud tühjalt kohalt. Raamatud Aksi saarest ja Naissaarest olid juba ilmunud ja sellega Põhja-Eesti väikesaarte teema sisse juhatatud,” ütleb Külvi Kuusk.
2014. tegid nad esimese retke Pranglisse ja mullu istusid nad pikki päevi arhiivides. Naiste kinnitusel on raamatusse artikleid kirjutanud mitu loodusteadlast, allveearheoloog Vello Mäss, kaubandusajaloo spetsialist Einar Värä ja keeleteadlane Piret Norvik. Loomulikult on kasutatud Gustav Vilbaste käsikirjalist materjali.
“Tohutult palju oleme koostööd teinud Prangli inimestega, oleme neid kõvasti pinninud,” lisab Kuusk. Eriti tahavad tuua esile raamatu kujundaja Anneliis Aunapuu osa. Sageli räägib pilt selgemat keelt kui sõnad. “Anneliis valdab pildi kõnelema panemise oskust suurepäraselt. Meie raamatud näevad ju päris head välja ja on kõik tema kujundatud,” kiidavad koostajad.
Pronksiaja asustus
Millised olid suurimad avastused saare ajaloost ja tänapäevast? “Saare asustuslugu on hoopis vanem, kui arvatakse. Pranglil on läbi viidud arheoloogilisi kaevamisi, leitud on nii pronksiajast kui viikingiajast pärit leide,” ütleb Kuusk.
Tänapäeval on täiesti unustusehõlma vajunud see, kui suured meresõitjad olid randlased möödunud sajanditel. “Prangli ja ümbruskonna rannaküladest sõideti igal kevadel kogu külarahvaga Uusimaa saartele räime püüdma. Soomes olid nimelt hoopis paremad räimepüügikohad kui Eesti rannikul,” selgitab Külvi Kuusk. Ka ümberasumised üle Soome lahe on olnud vahel lausa massilised. Põhjasõja ajal kolis kogu saare elanikkond Soome ja Ihasalusse. Hiljem tulid nad jälle tagasi.
Lisaks kiidavad koostajad, et raamatus on palju saare taluehitistest. Selles valdkonnas tulevad muutused väga kiiresti.
Lehmad läinud, puu alles
“Eluviis muutub. Just nädal tagasi viidi näiteks ära saare viimased lehmad. Üsna tähtis on ka see, et saime koguda mälestusi kolhoosiaja kohta saarel,” ütleb Kuusk. Möödaminnes on kirjutatud ka Kerist ja Aksist.
Fotodest rääkides mainivad koostajad, et perekonnaalbumites oli hulk pilte aastatest 1895-1910, mille tagaküljel seisab tempel kirjaga “Johannes Blumkvist – Pranglisaarte päewapiltnik”. Selle mehe jälgi on aetud nii saarel kui fotomuuseumis ja üht-teist ka teada saanud.
“Meie muuseumis on juba mitu aastat Aksi saare fotograafi August Luusmanni tehtud pilt, mida nimetasime “Kaks mammit metsa all”. Sama fotot nägime juhtumisi ühes saare perekonnaalbumis. Küsimise peale selgus, et pildil on perenaise vanaema oma õega, kes tulid Pirtti saarelt Pranglisse tüdrukuteks. Mõlemad tõid kaasa paradiisiõunapuu, mille järeltulijad siiamaani saarel õunu kasvatavad,” rõõmustab Kuusk.
