„Mängime näiteks võrk- või korvpalli. Suhtluskeeleks on meil siis segakeel, natuke vene, rohkem eesti keelt. Venelastest sõbrad oskavad rohkem eesti kui mina vene keelt.“ Nii kõneleb Tallinna Keskhaigla sünnitusmajas sündinud, aga terve elu Loksa linnas elanud Ranel Liivamägi.

Ranel on sihvakas noormees, kellel neil päevil seisab ees Loksa gümnaasiumi 11. klassi lõpetamine. „Loksal polnud siis sünnitusmaja ega ole nüüdki, Tallinna haigla oli lähim,“ teab noormees põhjust, miks ema pidi teda Tallinnasse sünnitama sõitma.

Peale sünnitusmaja pole Loksal veel mitmeid asju. Pole näiteks suurt kaubanduskeskust, kus noored saaksid vabal ajal hängida. „Aga selle eest meil noored tunnevad-teavad kõik üksteist, teavad, kes milleks võimeline on,“ kõneleb noor loksalane. Aga järjest rohkem on ka neid asju, mis Loksale tulnud on. Või tulemas.

Niikaua kui pole tuumajaama, võiks olla kas või mõni suurem üritus, mis rohkem inimesi Loksale kokku tooks, linna tuntumaks teeks.

Aasta tagasi renoveeriti staadion, ees ootab linna keskväljaku põhjalik ümberehitus. Ja keskväljakul pole noortel sugugi viletsam kohtuda kui kuskil kaubanduskeskuses, räägib Ranel. Lisades mõtlikult – Loksal on vaikus ja rahu. Loksal on meri. Ja külalislahked inimesed. Nii arvab noormees, kes on ise eluga Loksal rahul. Või peaaegu rahul.

Kas kakskeelses koolis on raskem õppida?

„Nooremana käisin kergejõustikus. Nüüd käin koos sõprade Rometi ja Kristoferiga jõusaalis muskleid vormimas,“ räägib noormees oma vaba aja tegevustest. „Olen ka 12 aastat ujumistrennis käinud,“ lisab ta. „Seda ikka siinsamas Loksal, bassein on meil hea.“

Ka vene rahvusest sõprade ja klassikaaslastega veedetakse vahel ühiselt aega, kinnitab noormees. Kõige rohkem mängitakse koos võrk- või korvpalli. „Siis suhtleme omavahel segakeeles, natuke eesti, natuke vene keeles,“ kinnitab Ranel. Lisades, et rohkem siiski eesti keeles. Sest vene rahvusest sõbrad räägivad eesti keelt paremini kui tema ise vene keelt.

Segakool, kus eestlased ja vene kodukeelega noored koos, ei tee õppimist raskemaks, on Ranel kindel. „Kuni gümnaasiumini on klassid eraldi, gümnaasiumis õpime kõik koos. Siis on muud ained koos, ainult vene kodukeelega õpilased õpivad vene keelt eraldi ja eestlased eesti keelt,“ räägib peatne abiturient koolikorraldusest Loksa gümnaasiumis.

Mida toob tulevik?

Kindlasti tahab Ranel Liivamägi kõrgkooli minna. Mida õppida, seda ta veel täpselt ei tea. „Peale gümnaasiumi lõpetamist tahan kaitseväes ära käia, eks siis aeg annab ka arutust,“ on noormees kindel. Koolis meeldivad talle enim loodusega seotud ained – bioloogia ja geograafia. Nii et ka edasiõppimisega seotud mõtted liiguvad nendel radadel.

„Kaaslased ja õpetajadki on öelnud, et võiksin õppida loomaarstiks või näiteks geograafiaõpetajaks,“ naerab Ranel. Koolitundides on arutatud ka aatomielektrijaama ehitamist Loksa kanti. Sest valitsuse vastav komisjon on kinnitanud, et Loksa on üks võimalikest kohtadest, kuhu tuumajaam tulla võiks. „Arvan, et see oleks kasuks tervele piirkonnale. Tähendaks ju tuumajaam palju kõrgepalgalisi töökohti, tohutut majanduslikku ja sotsiaalset hüpet piirkonna arengus, elu elavnemist,“ räägib noormees.

Sest ainuke, mis Ranel ja tema sõbrad väikelinnale ette oskavad heita, on liigne rahu. „Suvel sõidavad turistid linnast läbi, käivad kauplustes ja siis sõidavad Juminda poolsaarele või Lahemaa rahvusparki puhkama. Linnas ei peatu keegi. Niikaua kui pole tuumajaama, võiks olla kas või mõni suurem üritus, mis rohkem inimesi Loksale kokku tooks, linna tuntumaks teeks,“ näeb Ranel Liivamägi Loksa potentsiaali.

Õnnela Tedrekin, Loksa gümnaasiumi endine kauaaegne direktriss: Loksa gümnaasiumis üleminekuga eestikeelsele õppele probleeme pole

Kui Loksa gümnaasiumi direktorina 15 aastat tagasi alustasin, oli kool täielikult eestikeelne, meil õppis ligi 250 õpilast. Koos linna elanike arvu langusega hakkas kahanema ka õpilaste arv. Kui siis Loksa Vene gümnaasiumiga ühinesime, saavutasime jälle endise arvu õpilasi. Praegu võime öelda – meil on Eesti munitsipaalkool, kus on vene keele kümblusklassid.

Esimesest klassist kuni kolmandani on varajane keelekümblus. See tähendab, et esimeses klassis õpivad ka venekeelsetest kodudest tulnud lapsed 100% eesti keeles; teises klassis tuleb poole pealt neile vene keel juurde. Neljandast klassist kuni põhikooli lõpuni on venekeelsetele lastele õppekeelte suhe 40:60 eesti keele kasuks. Gümnaasiumis toimub õpe jälle eesti keeles, vene õppekeelega lastel on ainult vene keele tunnid eraldi.

Et selline kakskeelne kool pole noorte õpitulemusi negatiivselt mõjutanud, kõneleb seegi, et paljud meie lõpetajad pääsevad edasi kõige erinevamatesse kõrgkoolidesse nii Tartus kui Tallinnas. Sellelgi aastal lõpetab meil kaks noort medaliga. Artur Sankin lõpetab kuld- ja Aleksandra Kortšenova hõbemedaliga. Mõlemad on vene kodukeelega õpilased. Nende klassijuhatajaks on Marika Lahe. Nii et kool võib noorte õpitulemustega rahul olla.

Iseküsimus on muidugi see, et vene kodukeelega õpilastel on alguses rohkem pingutamist. Kui siin mujal üle Eesti räägitakse probleemidest üleminekul eestikeelsele õppele, siis Loksa koolis eestikeelsele õppele üleminekuga probleeme pole.