Raivo Sell on Tallinna Tehnikaülikooli mehaanika ja tööstustehnika instituudi robootika tenuuriprofessor. Lisaks tegutseb ta Jumindas ka vabatahtliku merepäästjana.

Raivo Sell on väikelaevadega tegelenud 22 aastat ja seetõttu oli üsna loomulik, et ta nii enda kui ka üldisema mereohutuse teadlikkuse suurendamiseks liitus vabatahtliku merepääste üksusega.

„Minu suvekodu asub Juminda poolsaarel ja kuna merel olen ikka ainult suviti, siis liitusin 2015. aastal Juminda SAR merepäästeüksusega,“ jutustab ta. Vabatahtlik merepääste on reguleeritud politsei- ja piirivalveseadusega ja ühingud omavad politsei tunnistust. See tähendab, et kõik liikmed peavad olema läbinud koolituse ja politsei teeb regulaarseid kontrolle ning teste hindamaks merepäästeühingu võimekust.

Merepäästjatele on Selli sõnul välja töötatud kaheastmeline pädevusmudel, kus enamus meeskonnast peab olema läbinud esimese astme koolituse ja meeskonna juhid teise astme koolituse. Lisaks tuleb ennast pidevalt koolitustel ja harjutustega täiendada, et politsei poolt tunnustatud merepäästja staatus säiliks. Sellest omakorda sõltub ühingu rahastamine ja valmisoleku tase.

Oskus merel käituda

Harjutusi korraldatakse nii ühingute üleselt kui ka iseseisvalt, enamasti Hara lahel. Õppused sisaldavad näiteks otsinguülesandeid, pukseerimist, kannatanute aitamist ja muud vajalikku.

„Minu enda jaoks on ehk kõige olulisem enese harimine ja treenimine mereohutuse seisukohalt: kui olen ise merel, siis oskan hädaolukorras käituda,“ kinnitab Sell. „Õnneks ei juhtu tõsisemaid ohuolukordasid just väga tihti, enamik väljakutseid on pigem seotud juhtumitega, kus inimelud pole ohus – tehnilised rikked või plaanilised abitööd, näiteks pukseerimine,“ ütleb vabatahtlik päästja.

Sell räägib, et Juminda SAR on uue pilootprojekti liige, kus Eestis üritatakse sarnaselt põhjamaadega käivitada nn Trossi süsteemi, kus sellega liitunud väikelaeva omanikud saavad vajadusel tasuta tehnilist abi, kui merel midagi juhtub. Tegemist on sisuliselt nagu kindlustusega, kus liikmemaksu maksunud väikelaevnik saab abi, sõltumata sellest, kus ta parasjagu asub.

Tuleb leida töökindel ja lihtne droon, mida suudaks enamus vabatahtlikke päästekomandosid rakendada.

Tänavune suvi oli Selli sõnul päris rahulik ja ühtegi õnnetust tema piirkonnas ei juhtunud. „Eelmistest hooaegadest tuleb meelde üks markantsem juhtum, kus meie ühing osales ümberläinud ujuvekskavaatori pukseerimine,“ meenutab ta. „Paraku masin pukseerimise ajal uppus ja oleks võinud ka pukseeriva paadi kaasa tõmmata, kui õigeaegselt poleks saanud lukustusmehhanismi hädapäästikut vajutada.“

Palju uusi ja huvitavaid võimalusi

Selli sõnul on neil suvi jagatud nädalate kaupa ära merepäästjate vahel, kes on vastavalt valves ja merepääste sündmuse korral ka reageerivad.

„Ka annab osalemine vabatahtliku merepäästja töös võimaluse harjutada erinevate alustega sõitmist, erinevaid operatsioone, näiteks lootsi viimist sõitvale laevale, mida tavameresõitjana tõenäoliselt kunagi ette ei tuleks,“ selgitab ta.

Lisaks on väga oluline ka tegelemine noortega, et mereohutust juba maast-madalast kasvatada. „Selleks teeme iga-aastaselt noorte mereohutuse laagreid erinevatele vanusegruppidele, kus läbi erinevate tegevuste kasvatame noortest põlvkonna, kes peavad mereohutust oluliseks,“ räägib Sell.

Kasulikud teemad tudengitele

Sell on veendunud, et tehnikaülikooli amet ja teadustöö suund on kindlasti ka seotud merepääste üksuse tegemistega. „Näiteks olen pakkunud tudengitele välja lõputöö teemasid, mis on praktiliselt vajalikud merepääste töös. Selleks on olnud laevale päästeplatvormi ja drooni lennuplatvorm projekteerimine päästelaevale,“ ütleb ta.

Merepäästjad õnnetusele reageerimas. Fotod erakogu 

Just droonide rakendamine on olnud üks Raivo Selli huvi vabatahtlike merepäästjate otsinguvõimekuse arendamiseks – kuidas leida hea, töökindel ja lihtne droon, mida suudaks enamus vabatahtlikke päästekomandosid rakendada ja seda ka raskendatud ilmastikuoludes laevalt lendu lastes ja tagasi laevale tuues.

Isejuhtivate sõidukite hingeelu tundja

Raivo Sell tunneb tehnikaülikooli professorina hästi ka isesõitvate sõidukite hingeelu. Tudengite puudust sel erialal pole, sest robootika ja isejuhtivad autod tõmbavad noori tänapäeval lausa magnetiga.

Sell usub, et peagi on üle maailma oodata isejuhtivate sõidukite, ka autonoomsete väikebusside kasutuselevõttu, ehkki enamik projektidest on veel katsetamise faasis. Probleem on selles, et need masinad suudavad küll täita arendajate ootusi rangelt kontrollitud keskkonnas, aga ei tule toime ootamatutes olukordades.

Ka möödasõit on isesõitvate autode jaoks üks keerukamaid manöövreid, milles inimene siiani masinat ületab. Tehnikaülikooli uurimisrühm eesotsas Raivo Selliga töötas hiljuti välja uue algoritmi, tänu millele muutub isesõitva auto möödasõit sujuvamaks, kiiremaks ja ohutumaks, säilitades manöövri ajal vajaliku ohutuskauguse. See tähendab, et isejuhtiv sõiduk muutub üha targemaks.